Lukspalatid ootavad tormijooksu algust

15aastane Kristi Suits sattus haiglasse halvasti kokkukasvanud käeluumurruga ja kuna ta pärast operatsiooni ühisesse palatisse ei tahtnud, tellisid vanemad tütrele Mustamäe haiglas üksikpalati.

Kristi, kes loodab pääseda vaid kahe haiglapäevaga, räägib, et enne teda oli selles palatis üks inglane. Palatis ravivad end välismaalased, purjus peaga traumasid saanud soome ühepäevaturistid, samuti ärimehed, kes tahavad vaikuses tööd teha.

Mustamäe haigla avas kaks lukspalatit juba kaks aastat tagasi, neid on aja jooksul remonditud ja paremini sisustatud.

Kirurgiaosakonna lukspalat avaldab sisseastumisel muljet. Selja taha jäävale luitunud haiglakoridorile kontrastiks on seal vooderdatud siseseinad, suur du?iruum ja moodne haiglamööbel. Akna all troonib teler ning laua peal on telefon, kust lubatakse ka kaugekõnesid võtta.

Esimene päev imepalatis maksab telefoni ettemaksu tõttu 500 krooni, järgmised päevad on 345 krooni.

Ehkki haigla kaks tasulist palatit on alakoormatud, tahab Mustamäe haigla taolised ehitada igasse osakonda.

Veel ei saa patsient lisatasu eest endale nägusat meditsiiniõde lühikeses seelikus, nagu armastab korrata endine sotsiaalminister Toomas Vilosius, kui tuleb juttu tasulisest ravist. Küll aga saab ta omaette tualettruumi, soovi korral restoranisöögi ja kindlasti võimaluse mitte omada norskavat voodinaabrit.

Sünnitusmajades on tasulised perepalatid ammune nähtus. Pelgulinna sünnitusmaja tahab sügisel lõpetada remondi tervet korrust hõlmavas palatite plokis, sest nõudlus on suur. Teistes meditsiinivaldkondades ei ole nõudlus luksuspalatite järele veel nii suur, ehkki kasvab reeglina pidevalt.

Magdaleena haigla peaarsti asetäitja Romert Malmiste aga kurdab, et nende kahetoalist lukspalatit kasutatakse harva, põhiliselt ärimeeste ja välismaalaste poolt. Rohkem luksust Magdaleena haigla ei plaani.

«Kuna see tegevus on seadusega reguleerimata ja minu teada pole ka Tallinna linnavolikogu neid asju paika pannud, on see omavoli, täielik anarhia,» pole eratervishoiuasutuste liidu esimees Ivo Saarma tasuliste palatitega nõus.

Tema Nõmmel asuvas erahaiglas Fertilitas maksab peresünnitus ja pärast seda kolm haiglapäeva kokku 4500 krooni. Tallinna keskhaigla sama pakett koos individuaalse ämmaemanda, günekoloogi ning lastearstiga läheks maksma 4700 krooni.

«Minu jaoks on see nagu lumepall,» kurdab Saarma. «Viimase aasta jooksul on tasulisi teenuseid tulnud munitsipaal- ja riigihaiglas kogu aeg juurde ja varsti tekib küsimus, mida patsient üldse haigekassa raha eest saab.»

Saarma sõnul tuleks seadusega reguleerida, mis jääb ravikindlustuse eelarvest tasuda ja millest algab patsiendi omavastutus ja erakindlustus. Praegust olukorda võib tema sõnul pidada kõlvatuks konkurentsiks, sest riigi- ja munitsipaalhaiglad tegutsevad varem loodud majandusliku baasi arvel.

Sotsiaalministeeriumi kantsler Jaan Rüütmann tunnistab, et täpset ülevaadet, kui paljudes riigi- ja munitsipaalhaiglates on tasulisi palateid, tal ei ole. Samas teab Rüütmann, et neid soovib sisse seada enamik riigihaiglaid.

«Kui neis pakutavad teenused jäävad väljapoole tervishoiu teenust, on kõik korras,» sõnab Rüütmann. «Mina pean seda õigeks, et kui inimesed soovivad, võib haigla neile seda korraldada, ainult et maksud tuleb lisateenuse pealt tasuda.»

Rüütmann ei näe selles kõlvatut konkurentsi. «Miks ei või riigi- või munitsipaalhaigla pakkuda haigele lisamugavusi, kui see pole seotud meditsiiniga?» küsib ta.

Tallinna tervishoiuamet saatis kevadel järelepärimise õiguskantslerile, soovides teada, kas tasuliste raviteenuste osutamine munitsipaalhaiglas on seaduslik. Õiguskantsler vastas, et põhiseadusest lähtudes ei ole omandivormil tasulise teenuse osutamisel mingit tähtsust. Tasulisi teenuseid võivad osutada nii riigi-, munitsipaal- kui erameditsiiniasutused.

Tallinna tervishoiuameti juhataja asetäitja Kalev Karu selgitab, et haiglapalatite puhul on tervishoiuteenuste hinnakirjas vaid voodipäev ja ei täpsustata, mida see endas sisaldab.

Kummatigi on tasulistest lisateenustest iga aastaga järjest rohkem tulu, sest see raha jääb haiglale. Kui 1996. aastal andis Tallinna linn tervishoiule 20 miljonit ja sel aastal annab 14 miljonit krooni, siis tasulised teenused tõid raviasutustele eelmisel aastal 23 miljonit ja sel aastal toovad prognooside järgi üle 31 miljoni krooni.

Mitmed haiglad aga ei saa rahapuuduse tõttu isegi unistada lisateenustest ja lukspalatitest.

«Ei ole raha, et erapalateid teha,» räägib Hiiul asuva onkoloogiakeskuse direktor Hindrek Sepp. Remont kogu majas läheks isegi maksma 40 miljonit, lisahüvesid ei saa selle arvel lubada.

Sepp lisab, et lauasahtlis on tal siiski üks projekt tasulise ravi kohta, kuid vähiravi vajajad on vanemad inimesed, kel pole raha lukspalatite eest tasumiseks.

Tallinna psühhiaatriahaigla on sarnases seisus. Viie sajandialguse hoone remont nõuaks direktor Margus Kasepalu sõnul minimaalselt 50 miljonit, aga see lööb lõhki igasugused eelarved. Nii konutavadki vaimuhaiged kümne- ja isegi üheksateistkümnekesi ühes palatis. Kui tuleb mõni ärimees, pole tallegi paremat paika anda, kui just uude majaplokki kohta ei saa.

Kasepalu kinnitab siiski, et tasuliste palatite ehitamise plaane on peetud. «Ägedalt pole neid nõutud, aga eks väike vajadus ikka on,» lisab ta lootusrikkalt.