Keila-Joa puhkeala polegi paradiis

Ootame tõkkepuu taga puhkeala juhataja Olev Vaimu saabumist, sest puhkekompleksi turvamees ei lase meid saatjata edasi. Vaim kihutab kohale mõni minut hiljem oma tumesinise Ford Mondeoga. Ta hingeldab kergelt ja vabandab, et oli hõivatud peaministri suvila pisiremondiga. Mart Siimann on paariks päevaks ära sõitnud ja remondibrigaad võeti kohe peale. Peaminister soovis uusi tapeete ja värsket värvi külalistetoale.

Territoorium on liiga suur, et see jalgsi läbi käia. Me jätame liigset tähelepanu äratava Äripäeva logoga auto tõkkepuu taha ja tiirutame mööda pargiteid Vaimu autoga. Oodatud uhkete suvemajade asemel on puude vahele peidetud luitunud ja tagasihoidlikud puumajakesed.

«See ei ole mingisugune luksus, paradiisist on siin asi väga kaugel,» kommenteerib Vaim. Kohe lükkab ta ümber ka müüdi, et siin saab tasuta elada. Suvila kasutamine maksab kuus 14 krooni ruutmeeter, pluss kommunaalmaksud.

46 majast on üks praegu elamiskõlbmatud, ülejäänutes elatakse sees. Majad on ehitatud kas 50ndate, 70ndate või 80ndate standardprojekti järgi ja viimase kümne aasta jooksul pole ühtegi maja juurde ehitatud.

Möödunud talvel elati sees viieteistkümnes majas. Enam-vähem püsivalt elab Keila-Joal riigikogu aseesimees Tunne Kelam, majandusministeeriumi kantsler Margus Leivo, riigikantselei teabeteenistuse direktor Hans Frosch, välisministeeriumi kantsler Indrek Tarand, kaitsevägede ülemjuhataja Johannes Kert ja politseiameti julgestusteenistuse ülem Ivar Prits.

Väikeste suvemajade kõrval eristuvad kuus kahekorruselist 300ruutmeetrise üldpinnaga Eesti-aegset suvilat. Need on kohandatud talvel elamiseks ja praegu kasutavad neid välisminister Toomas-Hendrik Ilves, Tunne Kelam, Johannes Kert, endine siseminister Riivo Sinijärv ja riigikogu liige Rein Järlik. Ühte kolis sellest esmaspäevast riigikogu liige Aino Runge.

Kuna maja seisab veel tühjana, saame Runge suvekodusse sisse astuda. Varem teeninduspunktina kasutusel olnud maja meenutab kolhoosikontorit. Majas oli kunagi juuksuritöökoda, arstikabinet, teleriparandus ja KGB staap.

Kõige merepoolsem suvila kuulub siseministeeriumi kantslerile Vahur Glaasele. «Suvel koha poolest kõige ilusam maja, aga sügistormidega on niimoodi, et vesi tuleb tuppa,» laidab Vaim.

Igas suvilas on telefon, aga telefonisidega on kuidas kunagi. Ka mobiiltelefoni levivõrk pole kuigi hea. Näeme isegi, et Vaimu GSMil pidevat levi ei ole. «Ei ole ka NMT-l korralikku levi,» lisab Vaim.

Jõuame kaupluse juurde. See on väike puust paviljon, mida peab eraaktsiaselts. Poeomanik, vanemapoolne härra, tõstab parasjagu kaupa autost välja. Käive on vilets, suvel tuleb päevas sisse tuhat krooni. Poes on ka küllaltki kesine valik, mõnda sorti vorsti ja tavapärasest paari krooni võrra kallimad Rakvere viinerid.

Väikese ringitiirutamise järel hakkab kaugemalt paistma kaks puhta vuugiga laotud tellismaja. Need on EKP peasekretäri Karl Vaino majad, selgitab Vaim. Need majad on ühtlasi puhkekoha viimased ehitised.

Kõigepealt ehitati Vainole see maja, kus praegu suvitab Siimann. Maja oli peaaegu valmis, kui Vaino äkki teist tahtis. Nii kerkis kõrvale järgmine maja, mis väljanägemiselt on esimesele sarnane. Seda kasutab riigikogu esimees Toomas Savi.

Jõuame puhkeala selle poole peale, kus on paari laguneva baraki ja pumbajaama näol enam jälgi nõukogude pärandist. Möödume riigikogu liikme Arvo Junti majast. Väike puust suvila puude rüpes, kõrge rohi maja ümber. Hiljem, kui peatume siseminister Robert Lepiksoni märksa esinduslikuma suvila ees, selgub, et Junti ei kolinud rohelusse vabatahtlikult, vaid pidi oma maja vastsele siseministrile loovutama.

Puhkealal asub suur taastusravi kompleks, mille hämaras hallis, saunades, puhketubades ja ravivannidega protseduuritubades on haudvaikne. Et siin midagi arendada, oleks tarvis 50kohalist ööbimispaika, seletab Vaim.

Tallinna linnapea Ivi Eenmaa on üks väheseid, kes juhtub kodus olema. Ta võtab koos ühe linnavalitsuses töötava sõbratariga maja ees päikest.

Eenmaa tõmbab kittelkleidi selga ja kutsub suvilat vaatama. Ukse ette on ta riputanud valged pitskardinad ja võtnud linnast kaasa toidunõusid, muusikakeskuse ja teleri. «Olen siin katsunud oma käe järgi sättida,» teatab linnapea, kes sama maja kasutab mitmendat suve. Ta maksab oma 80ruutmeetrise suvemaja eest kuus umbes 1100 krooni, lisaks vee- ja elektrikulud.

Me kolime õue ja istume aiatoolidele. Linnapea kannab lauale hunniku eelmisel õhtul hapnema pandud kurke. Heliseb Eenmaa mobiiltelefon. «Sobib, sobib. Mul on härra Vaim ka siin, ma küsin ta käest järgi selle telefoni asja ja siis saame reedel kokku,» seletab linnapea innukalt ja sosistab vahepeal meile: «Tiiu Aro helistab.» Eenmaa suvila on õieti kaksikmaja, mille teine pool on antud sotsiaalministri käsutusse.

Puhkealal on maju 47, millest üht ei kasutata ja üks on lammutatud. Territooriumi suurus on 42 hektarit. Esimesed ehitati 30ndatel esimese Eesti Vabariigi riigiladviku jaoks.

Majade bilansiline väärtus on alla igasugust reaalset turuväärtust, nad ei ole kindlustatud õnnetusjuhtumite vastu. Kinnisvarafirma Mendelson ja Co tegeleb praegu majade ümberhindamisega ja järgmise etapina kavatsetakse need kindlustada.

Selle aasta riigieelarvest on puhkerajoonile eraldatud 1,6 miljonit krooni, millest 800 000 saadakse tagasi üürirahadena. Raha eest remonditakse maju, hooldatakse territooriumi ja makstakse kümnele töötajale palka.

Tarmo Mänd: «Meid kohustab täna seda puhkeala hooldama mitte kohustus kindlustada peaministrile või spiikerile eluase, vaid see, et need majad on riigikantselei bilansis riigivarana kirjas.»