Lihtsustatult öeldes on faktooringu näol tegemist sellise kaubandusoperatsioonide finantseerimise protsessiga, milles mingi kauba müüja müüb õiguse nõuda kauba eest tasu faktorile (kes maksab selle eest müüjale) ja faktor nõuab selle nõude sisse ostjalt vastavalt arvel esitatud tingimustele.

Eesti majanduse suurema avatuse ja ekspordi kasvuga seoses sõlmitakse järjest enam faktooringlepinguid, milles kasutatakse mitmesuguseid välisvaluutasid.

Loomulikult on võimalik sõlmida faktooringleping Eesti krooni baasil. See aga eeldab tugevat positsiooni läbirääkimistel ostjaga, mida Eesti firmadel tavaliselt ei ole.

Üldjuhul tehakse kokkulepped ostja valuutas. Valuutaga välisarveldustega kaasneb tavaliselt valuutakursi muutuse risk, mis tuleks kindlasti maandada. Paraku seda paljudel juhtudel ei tehta ning enamasti kannab seetõttu kahju müüja.

-- müüja arve 1 000 000 Soome marka 01.01.199x;

-- 90protsendiline faktooringuavanss (1 Soome mark = 2,65 krooni) ehk 2 385 000 krooni; 10 protsenti jääb faktooringureservi (1 Soome mark = 2,65 krooni) ehk 265 000 krooni;

-- faktorile laekub 01.02.199x 1 000 000 Soome marka (1 Soome mark = 2,63 krooni);

-- riski maandamist (riski maandamise kulu oli null) ei toimunud, kahjum valuutakursi muutusest 20 000 krooni (90protsendiline faktooringuavanss + 10protsendiline faktooringureserv).

Olles tutvunud Eestis pakutavate faktooringulepingute projektidega, konsulteerinud juristide ning firmajuhtidega, teen alljärgnevad üldistused:

1) faktooringlepingutes on täpselt määratlemata, kes kannab valuutakursi muutustest põhjustatud kasumid ja kahjumid;

2) faktooringlepingus «loovutab» (ei ole tähenduselt sama, mis ostab-müüb) müüja faktorile nõudeõiguse. Ostu-müügi korral on tavaliselt määratud, millised on poolte kohustused.

Nõude loovutamisel on ebaselge, mis on nõude nõuetekohane täitmine.

Terminoloogilise ebaselguse maksab tavaliselt kinni müüja (st kannab valuutakursside muutuse kahjumi, mille võrra vähendatakse faktooringureservi).

Loogiline oleks, et erineva valuutaga faktooringuprotsessis maandaks valuutakursi muutuse riski (kannaks kulud) faktor. Müüja ei saa ju seda riski maandada, kuna nõue ei kuulu pärast selle loovutamist enam temale;

3) valuutakursi muutuse riski faktooringuprotsessis ei ole firmajuhtid veel teadvustanud. Erineva valuutaga faktooringu kaudu võib valuutakursi muutustest tekkida müüjale planeerimata kasum või kahjum;

4) müüja kannab valuutakursi muutustest tekkinud kasumi või kahjumi faktori asemel alusetult.

Faktori majandustegevusest või -tegevusetust tekkinud kulud, mida faktor peaks kandma, maksab tegelikult kinni nõude müüja.

Vaevalt et valuutakursi kahju kandnud müüja praegu faktoriga kohut käima hakkab.

Müüja seisukohalt on summad «väikesed» (kuni 30 000 krooni lepingult), mis aga summeerituna faktori kasumiaruandes annavad kokku märkimisväärse kulude kokkuhoiu (alternatiivse tulu).