Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Laenuraha maanteele appi
Autojuhid, kes Eesti suure-matel maanteedel juba aastaid ja kohati aastakümneidki nagu ehitustandril on sunnitud sõitma, vist ei oskagi enam midagi teistsugust autoaknast näha soovida.
Tee-ehitus on ühiskonna jaoks niivõrd oluline valdkond, et Äripäeva arvates tasuks kaaluda laenuvõtmist selle kiirendamiseks. Oleks väga piinlik, kui 21. sajandi künnisel hakataks Eestimaal asfaltteid uuesti kruusateedeks muutma, et neil üldse liigelda saaks, nagu on hoiatanud maanteeameti peadirektor Riho Sõrmus.
Praegu ei kata riigieelarvest ja mitmest transpordimaksust aastas saadav raha teede ja tänavate korrashoiukski vajaminevat summat. Rahanappus pärsib oluliselt suuremate objektide ehitamist või rekonstrueerimist, sest raha ei jätku hädapärasekski.
Maanteeameti arvestuste kohaselt kestab selline olukord ka maksukorralduses kavandatavate muudatuste sisseviimisel veel kuni aastani 2001. Muudatuste korral tuleb toetada põhimõtet, et mootorsõidukimaksu diferentseeritaks sõiduki massist ja mootorikütuse aktsiisi kütuse keskkonnaohtlikkusest lähtuvalt.
Laenuvõtmisel võiks peatähelepanu pöörata kolmele magistraalile: Tallinn--Tartu, Tallinn--Narva ja Tallinn--Pärnu--Ikla. Esmatähtis oleks neist muidugi Tallinna--Tartu suund, kus ülekoormus kõige suurem.
Eesti olusid arvestades polegi tarvis, et nendest saaks kohe sellised kiirteed nagu näiteks Saksamaal. Piisaks kahest sõidureast kummaski suunas, kus saaks sõita kiirusega 110--120 km/h. Või koguni ühest sõidureast, millel on iga mõne kilomeeri tagant nn tasku, et saaks kiiremaid sõidukeid vahepeal mööda lasta.
Samuti pole vaja, kui see just hädatarvilik pole, kulutada raha kallite mitmetasandiliste ristmike väljaehitamiseks. Seda on aega edaspidi teha, kui selle järele tõesti vajadus tekib.
Korraliku tee juurde kuulub ka korralik märgistus, mis aitaks liiklemist praegugi paremini korraldada. Mõneski kohas on teeservas piisavalt ruumi, mis praegu kasutamist ei leia, kuid hea märgistuse korral kasutatav oleks.
Maanteeameti hinnangul nõuaks Tallinna--Tartu kiirtee valmisehitamine 1,5 miljardit krooni. Tallinna--Narva suunal saaks kunagi alustatud tööd lõpetada ja ülejäänud kriitilisemad paigad normaalsesse sõidukorda viia umbes 250 miljoni ja Tallinna--Pärnu--Ikla maanteel umbes 100 miljoni krooni eest. Tee-ehituse tehnoloogiliste iseärasuste tõttu kuluks selleks kõigeks isegi piisava hulga raha korral vähemalt kolm aastat.
Riho Sõrmuse sõnutsi loode-takse aastatel 1998--2000 saada Phare programmilt tagastamatu abina 10--12 miljonit eküüd ehk 157,5--189 miljonit krooni aastas. Välislaenu võtmine selle kõrval või selle asemel, kui taotlust ei peaks rahuldatama, polevat nende otsustada.
Maanteeamet peaks toimetuse arvates siiski omalt poolt rohkem aktiivsust üles näitama. Arvestades seda, et Phare raha kasutamise kohta osatakse iga kilomeetri kohta aru anda, oskavad ameti esindajad ka laenuvõtmise üle otsustajate jaoks kindlasti numbreid paberile panna.
Eesti välislaenud moodustavad praegu umbes viis protsenti sisemajanduse kogutoodangust, seega on meil n-ö laenamise varu piisavalt.
Et riigil või riigi toetusel tee-ehituseks odavat laenu saada on üsna tõenäoline, võiks kaaluda vähemalt peamistel maanteedel võimalikult kiiresti sujuv ja viperusteta liiklemine toimima saada.