24. august 1997
Jaga lugu:

Maksud on Eesti riigis mõtestamata

Oleme ausad ja tunnistame kõik, et ega makse nagu maksta ei tahaks. Tulusid varjataksegi sel samal põhjusel ja seda ei tehta üksi Eestis.

Kui nüüd edasi mõtelda, siis mida suuremad on maksud, seda suurem on ka soov tulusid varjata. On ka teine pool, s.o riik, kes peab makse saama oma eksisteerimiseks.

Viimasel ajal on palju räägitud teistest riikidest, kus tulumaksuseadus on raamatutesse kirjutatud, aga on unustatud hoopis, et seal on ka maksumaksjate ja eriti suurte maksumaksjate mõtestamise seadused raamatutesse kirjutatud.

Samuti on nendes riikides raamatutesse kirjutatud see, mis siis juhtub ja millised karistused (need on väga ranged) on siis, kui tulusid varjatakse. Selle seaduse ees on kõik nendes riikides võrdsed, nii presidendid kui ka ettevõtjad.

Siit minu mõtteavaldus alguse saabki. Iga inimene arvutab omamoodi, aga kui valikud on väga selged, jõuab enamik inimesi sama tulemuseni.

Mis juhtub Eestis, kui tulu varjad? Minu vastus tundub mõnelegi demagoogiline, aga ei juhtu ju mitte midagi. Minu teada ei istu ükski maksupettur maksude mittemaksmise eest kinnipidamisasutuses.

Firmad, kes on maksud lihtsalt maksmata jätnud, on kas riigile kuuluvad asutused või lihtsalt riigiasutused. Väikeettevõtted, kes sama tegevust harrastavad, jõuavad alati enne pankrotti kõik muud arved tasuda peale maksude.

See on küll väike kõrvalepõige puhtast füüsilise isiku tulumaksust, kuid hea näide selle kohta, et maksude maksmine ei ole Eesti riigis «tervisele kahjulik».

Samas, kui jätad maksud maksmata, saad tuntavat tulu. Kui oled ise veel firma omanik, siis on see tulu lausa arvestatav, sest lisandub peale oma isikliku tulu deklareerimata jätmist tulumaksule veel sotsiaal- ja haigekassamaks. Lihttööline võidab oma tulu deklareerimata jätmisel puhtalt tulumaksu.

Kui nüüd keegi vaidleb vastu ja ütleb, et petturid püütakse kinni ja ei tea kõik, mis nendega peale püüdmist küll tehakse, siis lubage muiata.

Seda kasvõi seepärast, et tulu varjajate armee on palju suurem ja kahjuks ka kokkuvõttes spetsialiseeritum, miks mitte ka haritum ning lihtsalt targem kui püüdjate armee.

See polegi minu tarkus, seda on nendel teistel maadel, millest räägitakse koos progresseeruva tulumaksu ideega, juba ammu aru saadud ja seepärast ongi aastakümneid tagasi nendes riikides tegeldud maksude maksmise mõtestamisega.

Miks võiks Eestis maksu maksta? Minu meelest ei ole selleks mingit põhjust.

Pension ei sõltu sellest, palju maksu makstakse. Arsti juures ei huvita kedagi, palju palka saad, vaatamata sellele et suurepalgalisele tuleb hüvitada 80% palgast haiguse ajal. Töötu abiraha ei sõltu eelnevast ametlikust sissetulekust.

Väiksepalgaline jääb peale tulu deklareerimist ilma oma sotsiaaltoetustest. Töötu jääb ilma oma töötu abirahast, kui tulu deklareerib.

Pealegi ei soostu tööandja tunnistama, et ta oma töötajale nii ja nii palju palka maksab, sest seejärel tuleb maksta ju ka sotsiaalmaks ja haigekassamaks, jne, jne.

See ongi kõige suurem tegemata töö Eesti riigis ja pärast selle töö ärategemist, kui juba normaalne protsent kõigist võimalikest maksudest laekub, võiks hakata rääkima progresseeruvast tulumaksust.

Enne maksumaksmise mõtestamist on isegi väheke kohtlasevõitu sellest rääkida, sest seda enam tuleks juurde ümbrikupalkasid ja omanikel läheks aina tihedamini segi firma ja isiklikud kulud.

Mul on siiski üks ettepanek, kuidas maksud kätte saaks ja progresseeruvalgi tulumaksul oleks mõtet: riik peaks tegema raamatupidamise monopoli ja kõikidele ettevõtetele peale suruma oma teenuse.

Selliselt õnnestuks saada tulud oma kontrolli alla, muidugi juhul kui riigitöötajad altkäemaksu ei võtaks.

(Kes mind ei tunne, võtku seda viimast lauset tõsiselt.)

Jaga lugu:
Hetkel kuum