Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Majandustarkvarale tuleb konservatiivsus kasuks
Firma finantsarvestus koosneb kahest osast: algandmete kogumisest ja nende edasisest analüüsist. Majandusanalüüs on tänu arvutustehnika arengule kiiresti muutuv. Arvutusoperatsioonide kiiruse suurenemine võimaldab lihtsalt hinnata järjest suuremat hulka eri sõltuvusi. Analüüsi jaoks algandmete saamine ehk raamatupidamine peab aga andmete õigsuse ja võrreldavuse tagamiseks olema püsiva iseloomuga. Tekkepõhise raamatupidamise põhimõtted on ju päris mitusada aastat vanad. Nõukogude ajal oli laialt levinud arvamus, et raamatupidamisdokumentidele esitatavad karmid nõuded olid sotsialistliku bürokraatia vaimusünnitis, mida vabas maailmas ei kohta. Sellise mõtlemise jäänukina tähendab väljend «majandustarkvara firma vajadustele kohandama» Eestis seni ka sääraste muudatuste tegemist, mis lubaksid kord sisestatud andmeid alati muuta.
Tegelikult on suuremates lääne firmades sisemist bürokraatiat rohkemgi, kui seda nõukogude võim välja suutis mõelda. Ning lisaks oli ja on nn lääne värgil hea omadus, et seda täidetakse täht-tähelt, nõukogulik käegalöömine on sealpool tundmatu. Selle taga on omanike mõistetav soov mitte lubada enda tagant varastada.
Tuleks võtta tõsiselt neid lääne ärimehi, kes ei hakkagi aru saama, kuidas on võimalik firma raha kajastavate andmete arvutisse sisestamisel vigu teha.
Esimene nõue majandustarkvarale, millest küll meie ajakirjanduses võrreldes uudsuse ja avatusega vähe räägitud, on see, et tarkvara nagu igasugune töövahend, peab töötama. Igasugustes töövahendites, ka tarkvaras, võib esineda vigu juba algusest peale. Ajapikku need kõrvaldatakse ja paar aastat tootmises olnud mudel on reeglina töökindlam kui tuliuus konstruktsioon.
Lääne päritoluga majandustarkvara on enamasti konservatiivne. Seal ei ole reeglina võimalust midagi tagantjärele lihtsalt parandada. Kui midagi tahetakse muuta, siis tuleb selleks teha ametlik muudatuse kanne, mis jääb kõigile asjassepühendatutele näha. Firma vajadustele kohandamine peaks tähendama põhiliselt analüüsipoole, mitte raamatupidamise poole muutmist-täiendamist.
Firma eripärast tulenevaid muudatusi tuleb tarkvarasse mõnikord teha. Kuid enne muudatuste tegemise nõudmist võiks mõelda ka sellele, et läänest tulnud majandustarkvara kannab endas pikaajalist ärikogemust. Ehk tuleks sama tõsiselt, kui tarkvara valikul kaalutakse sellesse muudatuste tegemise lihtsust, mõelda ka firma töökorralduse muutmisele. Muidugi on tore, kui firmas on oma inimene, kes oskab majandustarkvaras teha just selliseid muudatusi, nagu firmal parasjagu vaja on. Kui aga see töötaja firmast lahkub, ei oska enam keegi tarkvaraga ümber käia.
Teoreetiliselt on küll võimalik, et kõik muudatused on põhjalikult dokumenteeritud ja tarkvarapaketti põhimõtteliselt tundev inimene sellesse sisse viidud täiendustest ka pärast nende autori lahkumist aru saab.
Põhimõtteliselt sama olukord võib tekkida siis, kui tarkvarasse on palju muudatusi teinud seda müüv firma. Kui muudatused on korralikult dokumenteerimata, võib konsultantide vahetumine kliendile palju ebameeldivusi põhjustada. Selline oht on väiksem, kui tarkvaral on rohkem kui ühest ühikust koosnev tugiorganisatsioon, mitte ainult koodi valdav muudatuste tegemise õigusega maaletooja.