24. september 1997
Jaga lugu:

Ametnikukesksest metsapoliitikast

Riigiametnike demagoogia ja kahekeelsus on kohati päris jahmatav, samuti suhtumine maksumaksjasse, kelle arvel nad oma igapäevast leiba teenivad. Jälgides huviga erinevaid seisukohavõtte, jääb mulje, et keskkonnaministeerium oma allasutustega ei põlga ühtegi vahendit, et oma eesmärke saavutada.

Lugedes majandusgeeniuste hinnanguid mastaabiökonoomiast tuleva hinnalisa ja toodangu valmimisel tuleva kokkuhoiu ning kõikvõimalike kahjude tekitamisel riigile kui suurimale metsaomanikule, tuleb nentida kurba tõsiasja, et metsatööstuse liit ja kaubandus-tööstuskoda on vaidluste peale palunud esitada arvutused riikliku tööstusstruktuuri loomise kasulikkuse kohta nii riigile kui ka tööstusharule. Mida pole, seda pole. Isegi peaministri soovi (et mitte öelda korraldust) esitada kõikidele pooltele arvutused, miks ja kui palju peaks riik ülestöötatuna metsamaterjali müüma, ei peeta millekski ja lihtsalt surutakse vaidlusalune punkt endale meelepäraselt läbi.

Ja ega ei saagi pahane olla või tunda end petetuna. Selline kord on juba riikliku monopoli käitumisviis, kui muidu ei saa, siis jõuga ikka. Kõikvõimalikke väiteid monopoolse seisundi kuritarvitamise välistamise kohta kõrgete riigiametnike suust on selle taustal natukene raske uskuda ning üleskutsed hakata ükskord usaldama ametnikke kui vooruse kehastusi kõlavad õõnsalt.

Ei karda ja vaevalt et kunagi kartnudki on, sest ajalugu on juba kord tõestanud riigi tööstuse ebaefektiivsust. Kui riigil on soov oma varaga äritegevuses osaleda, siis tuleb ainult tervitada tervendavat konkurentsi. Lugupeetud keskkonnaministril on täiesti õigus -- keegi ei saa väita, et «Eesti riik ei tohi võtta osa majandamisest ja puiduturul konkureerida». Kuid arusaamatuks jääb, miks algab närviline tõmblemine, kui ettevõtjad viitavad Eesti Vabariigi äriseadustikule, turumajanduse printsiipidele ja konkurentsiseadusele. Siis saab kuulda hoopis teist juttu -- majandusorganisatsiooni tarvis luuakse eriseadus, tema tegevus ei ole päris äriühingu moodi jne. Aga äri tahaks küll ajada. Kui see ei ole konkurentsieelis, mis see on?

Ka korruptsioonioht olevat täielik erasektori luul, ebakonkreetne vehkimine. Tõepoolest tasuks ka riigiametnikul teinekord otsida vastust küsimusele, mis ikkagi korruptsiooni soosib -- kas avalikud enampakkumised või müügid kinnistel läbirääkimistel, kokkuleppehindadega jne.

Hoopis arusaamatuks jäävad ühes ja samas artiklis üksteisele järgnevad väited -- «...ajasid hinna liiga üles ja lõikasid ise endale näppu» ning «dikteerivad hinda ja hoiavad seda kunstlikult all». Mida nüüd täpselt tehakse ja kumb see halb, kumb hea on, jääb igaühe koduseks ülesandeks mõistatada. Seda aga, et riik väikeste müügiüksuste, kõrgete alghindade ning kunstliku defitsiidiga (1997. aasta esimese viie kuuga on müüdud ca 600 000 tm nii materjali kui metsana 2,7--3 miljonilise aastase raiefondi juures) ise hinda üles pressib, peetakse äärmiselt tulusaks äriliseks sammuks. Ja see pidavat garanteerima stabiilsuse turul ja metsatööstuse varustamise puiduressursiga.

Valitsus on oma poliitilise otsuse teinud ning pärast kaklust rusikatega ei vehita. Kuid hetkel tundub küll, et oleme teinud sammukese tagasi sotsialistliku plaanimajanduse ja jaotussüsteemi poole, kus riik teab, mis inimestele hea, ja lahendab ise nende mured. «Riigil ei ole vaja ettevõtjatega kaubelda,» väidab minister. Kui nii edasi, pole varsti vaja väidelda ka pensionäride, haridustöötajate ja teiste inimgruppidega, kes põhiseaduse järgi peaksid riigi moodustama.

Jaga lugu:
Hetkel kuum