Üür vabaks! Ja kohe!

Ei ole juhus, et majandus- minister Jaak Leimannist on saanud atraktiivse ametniku võrdkuju. Tegemist on mehega, kes ütleb, mida mõtleb, ning oskab kõlavaks rääkida ka terve valitsuse sildi all sündinud kavad.

Teisipäeval tuli valitsus Leimanni suu läbi lagedale järjekordsete väärt ideedega. Ettepanekute paketti kuulub nii uitmõtteid, tõsist kaalumist vajavaid kui toimetuse arvates kahjulikke kavatsusi.

Riigikogu toetuse võiks leida ettepanek vabastada tulumaksust elukoha renoveerimiseks võetud laenud. See soosib säästmist ja parandab inimeste elujärge. Et laenuraha tõepoolest põrandale, seina või katusele jõuaks, jäägu maksuameti kontrollida.

Eluasemereformi kiirendamiseks 1999. aasta eelarvest kavandatavat riiklikku garantiifondi ei ole vaja. Pole mingit põhjust veeretada nende inimeste laenude garanteerimine, kelle elukoha turuväärtus pole piisav pangalaenu tagatiseks, kõigi maksumaksjate õlule.

Täiesti taunitav on valitsuse ettepanek eraldada riigieelarvest sadu miljoneid kroone kohalikele omavalitsustele munitsipaalelamute ehitamiseks. Esiteks on eraomanik alati parem omanik ning tunduvalt suuremat kasu tooks kiire maade ja varade tagastamine ja erastamine. Teiseks on riigi või omavalitsuste valduses praegugi üle kuuendiku eluruumidest, mida on niigi palju.

Kolmandaks tunnistab ju Leimanngi, et munitsipaalelamufondi peaeesmärk on sotsiaalne, sest kõik tagastatud majas elavad üürnikud ei suuda endale ise korterit hankida.

On vähe tõenäoline, et eel-arvest saadud rahaga suudetakse praeguste ehitushindade juures valmis ehitada linnamajad, kus elamine on märkimisväärselt odavam kui eravalduses olevates majades.

Selline otsus mängib taas määratu võimu kätte inimestele, kes neid kortereid jagama hakkavad. Teisalt on tõenäoline, et «kuuse alla sunnitute» asemel asustaks uue, mugava elamu hoopis «vähekindlustatud» munitsipaalametnikud ise.

On selge, et omavalitsus vajab mõnda sotsiaalmaja või -korterit. Et hoolitseda oma vallavaeste eest, tagada elamispind kinnipidamisasutusest naasnutele jne, kuid see on ka kõik.

Ettepanekuga vabastada üürid piirmääradest näitab valitsus, et on oma mõtetes elule järele jõudnud, sest tegelikkus ja paberid ei lähe selles vallas juba ammu kokku. Igasugused piirmäärad oleks tulnud juba ammu kaotada. Paraku kardab nii omanike kui üürnikega sõber olla sooviv valitsus seda praegugi otsustavalt teha, pooldades järsu muutuse asemel järk-järgulist üleminekut.

Tegelikult on just üüri reguleerimine korterituru normaliseerumist enim takistanud. Siinkohal on väga hea osutada Rakverele, kus ei mindud üüri piirmäärade kehtestamise teed ning ei järgnenud ka mingit kardetud sotsiaalset plahvatust.

Küllap on riigipoolse reguleerimise mittevajalikkusest saanud aru ka majandusminister, ent ilmselt on ta oma eelmiste radikaalsete ettepanekute -- haldusreform, majandusministeeriumi kaotamine, riigivara kaardistamine -- läbipõrumisest, hääbumisest või väärastumisest üsna hellaks tehtud.

Valitsus on paljude oluliste küsimuste lahendamisel valinud tasa-ja-targu-taktika. See ei ole aga probleemide lahendamiseks kõige parem taktika. Parem oleks, kui suurepäraste ideede genereerimiselt jõutakse kunagi ka nende ideede teostamiseni.