Kroonu leib

Olen oma elus paar aastat ka riigiametniku leiba söönud. Mõne aja eest küsis kunagine kolleeg minult, miks Äripäev ametnikke vihkab. Ei vihka. Nii nagu firmaomanik on otseselt huvitatud tema raha kasutamisest firmas, nii tunneb ka maksumaksja huvi, kuidas tema rahaga käitutakse.

Paraku ei käi selle raha kasutamine sageli maksumaksjale meelepäraseid teid. Viimase aja markantseim näide on Kuressaare lennujaama direktor Illar Tenno, kes kokkuhoiu sildi all endale lennujaama 9 kuu käibest kallima ametiauto soetas.

Tenno ümber oli suvel poleemika seoses tema samaaegse töötamisega kahes riigiametis. Olles lennujaama pealik, sai ta ka Kuressaare linnavalitsuse arengu- ja rahandusosakonna juhatajaks. Kusjuures tema majanduslike huvide deklaratsioon sisaldas punkti «täiendavad tuluallikad» all napisõnalist «ei ole». Võimalik, et Tenno kolm erafirmat tõesti midagi sisse ei too, lennujaama direktorile siiski palka makstakse. Linnapea väitel mõlemal kohal täie pingega töötada suutev Tenno pidi siiski linnaametniku kohast loobuma, ta jätkab praegu linnavalitsuse poliitilise liikmena.

Saaremaa ühe kalleima ametiauto kohta võib küll öelda, et lennujaamad on riigiettevõtted, mis ise vaatavad, kuidas oma eelarvega välja tulevad. Kui lennujaama eelarve võimaldab direktorile poolemiljonilise sõiduki soetada, tunduvad täiesti põhjendamatud pidevad käsi-pikal-nurinad remontivajava lennuraja üle.

Kroonu leib olevat kasin, aga kindel. Esimene pool, nagu paistab, alati paika ei pea. Ahvatlus maksumaksja raha isikliku mugavuseihaluse teenistusse kantida kipub teinekord väga suur olema. Sestap ka ajakirjanduse kõrgendatud huvi inimeste vastu, kellele maksumaksja palka jm rahalisi väärtusi võimaldab.