Poliitik Ilves flirdib kõigiga

Enne Küprosele riigivisiidi-le suundumist toimetas välisminister Toomas Hendrik Ilves Postimehe toimetusse seletuskirja, miks ta astus Eesti Talurahva erakonda.

Äripäeva hämmastab, et kaua oma otsust kaalunud Ilves valis just sellise tee päevapoliitikasse naasmiseks. Toimetuse arvates võib see osutuda komistuskiviks nii talle kui ka Talurahva erakonnale.

Muidugi on tervitatav, et Toomas H. Ilves end taas mingi kindla poliitilise jõuga sidus. Üksikkandidaadi staatust valides suurde poliitikasse edasi jääda on üsna riskantne ka võimekal poliitikul. Olgu ta kampaania nii ameerikalikult värvikirev kui tahes. Ühtlasi korrastab see samm Eesti poliitikamaastikku.

Sõltumatu ministrina kuulsust ja tuntust kogunud Ilvese puhul oleks aga oodanud sõltumatust lõpuni. Ehk siis oma erakonna loomist ja värskete, mitte laenatud ideedega läbilöömist.

Selle asemel muundus Ilves pragmaatikuks, kes valis välja erakonna, kus ta ühelt poolt saab 120protsendise tõenäosusega kohe liidriks, kuid millel teisalt on juba olemas ka mõningane n-ö turuosa. 600-liikmelist Talurahva erakonda toetab 2--3 protsenti valijatest.

Ometi oleks just uue tugeva erakonna loomine kõige paremini näidanud, et tegu on tõesti inimesega, kellele looja on andnud osavuse ja läbilöögivõime, nagu välisminister endast kirjutab. Nüüd aga on selge, et mitmesse teisegi erakonda samavõrra sobinud Ilves lihtsalt kartis praeguste liidrite varju jääda. Ning küllap tõdes ta pärast septembris ilmutatud seitsme mehe manifesti «Millist riiki me tahame?» ühtlasi, kui raske on millegi tõeliselt pöördelisega välja tulla.

Kubiseb ju nii sügisene manifest kui ka eile Postimehes avaldatud selgitus varemgi kuuldud populistlikest loosungitest, probleemide lahendused aga puuduvad. Paralleeli võib tõmmata KMÜga, kellel on valimiste eel antud seinast seina ulatuvate lubaduste täitmisega tõsised raskused. Nii flirdibki Ilves mitmes suunas, püüdes valijaid igaühele midagi lubavate hüüdlausetega.

Vene ajakirjanikele rätsep-istes koha kätte näidanud välisministri astumine Talurahva erakonda kindlasti suurendab erakonna tuntust ja toetajate hulka, hõrendades eeskätt Maaliidu ja Maarahva erakonna pooldajate ridu.

Kuid Talurahva erakonnas eneses võib kerkida ka vastumeelsus kikilipsu ja sigariga euromehe vastu, kes piiri taga on liberaalne, kodus aga konservatiivne. Ja veel: kuigi Ilvesel on Abjas Ärma talu, on tal ju ka korruptsiooniskandaaliga seostatav korter Tallinna vanalinnas.

Ilvesele ja nüüdsest tema era-konnale toob toimetuse arvates edu vaid parem-konservatiivse mõttelaadiga erakondade edasine ühinemine või valimisliidu loomine. Muidu juhtub see, et Toomas H. Ilvese ja Mart Laari omavahelisest rebimisest Järva- ja Viljandimaa valijate nimel võidab kõige enam Jaak Allik ja Koonderakond. Ning Ilves ja farmerid ei pääse üldse parlamenti.

Valimispropaganda vaatekohast on kõige kurvem see, et kui Ilves soovib tõesti valijate ees ausaks jääda, siis peab ta ministriportfelliga hüvasti jätma. Ning seda just nüüd, kui on algamas pidevat tähelepanu tõotavad liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga, mille kulgu maakondades tutvustamas käies saaks maksumaksja raha eest ka oma parteist pajatada.

Isegi kui peaminister Mart Siimann opositsioonilist välisministrit oma rinnal edasi soojendaks, on väheusutav, et rahvuslikud farmerid sooviksid praeguse vähemusvalitsuse ja sealsete punaparunite patte osaliseltki enda kaela saada. See juhtuks aga kindlasti, kui nende oma mees valitsuskabinetti edasi kuuluks.