Vene-poliitika

Meie eilne juhtkiri pakkus välja idee sõlmida äsja ameeriklastega allakirjutatud hartaga analoogiline dokument Venemaaga. Kuku Raadio vahendusel kommenteeris välisminister Ilves seda kui populistlikku sammu, millest võiks tõusta vaid propagandistlik kasu. Ta andis mõista, et majanduskokkulepete hinnana nõuab Venemaa kodakondsuse nullvarianti, mis ei ole meile vastuvõetav.

Nullvariant meile loomulikult ei sobi, kuid iseenesest ei tähenda see seda, et meie Venemaa poole suunatud poliitika peaks olema äraootavalt passiivne.

Kuigi välisministeerium räägib oma süsteemsest idasuunalisest tegevusest, pole tulemusi ollagi. Piirilepingust paistame olevat sama kaugel kui paar aastat tagasi. Kaubavahetus ja transiit on pärsitud halbade poliitiliste suhete tõttu.

Vene pool raiub jäärapäiselt oma väidet venelaste tagakiusamise kohta Eestis. Meie aga näeme ka vähimas omaalgatuses ohtu rahvuslikule iseseisvusele.

Mulle tundub, et poliitika on takerdunud 5-6 aasta vanustesse stereotüüpidesse. Tegelikkuses ei taju venekeelne elanikkond enam mingit diskrimineerimist ning pole ka huvitatud Venemaa-poolsetest kaitseaktsioonidest. Teisalt on meie poliitikute hirm näha ka täna Venemaa poolt ohtu meie iseseisvusele selgelt ülepaisutatud. Targemad poliitikud ilmselt ei kardagi niivõrd ohtu Moskvast, kuivõrd kardavad ilma jääda oma valijate häältest.

Eeltoodu taustal tahaks loota, et eelseisev Siimanni ja T?ernomõrdini kohtumine taastaks protsessi, mis viiks kiirele suhete normaliseerumisele Eesti ja Venemaa vahel. Muuhulgas kaasneksid sellega avarad võimalused Eesti ettevõtjatele ning me muutuksime veelgi atraktiivsemaks rahvusvaheliste investorite silmes. Selle saavutamiseks on aga hädavajalik tugev idasuunaline diplomaatia.