Konservatiivsus -- tahe ahvatluse vastu

Alati, kui tekib kahtlus ühe või teise panga usaldusväärsuse osas ning päritakse pankureilt aru, tõttavad asjaosalised avalikkust rahustama.

Rahustamise peamine argument on: vaadake pangandus on selline konservatiivne värk, meie, pankurid, oleme konservatiivne rahvas ja seetõttu pole teil muretsemiseks põhjust. Olen ehk liiga küüniline, kuid arvan, et majanduskonservatismi Eestis ei kohta. Tumeülikondne lipsustatud välimus muude trendilisandustega, nagu sobivat marki ja värvi sõiduvahend, pole majanduskonservatism. Kuid on moodne rääkida, kuivõrd konservatiivsed me ühes või teises asjas oleme. Konservatiivsuse mängimine viib vaid majandusliku suutmatuseni.

?veitsi pankur, kas lipsuga või ilma, toimib konservatiivselt, hoides vara bilansis selle soetusmaksumusega. Näiteks olgu mingid saja aasta eest soetatud ühefrangise tükihinnaga aktsiad. Tänaseks on saanud ühest saja aasta tagusest aktsiafrangist tuhat või miljon. Bilansis kajastub see siiski ühefrangisena. Ahvatlus turusuhetest tulenevalt bilanssi kosutada ja ühest frangist kaks või koguni sada teha on suur.

Tahe ja nõue olla konservatiivne on sedavõrd suured, et üks frank konservatiivse rahaasutuse kontol jääb üheks frangiks ilmselt aegade lõpuni. Seejuures teenitakse kasumeid ja meelitatakse kliente hoopis tõhusamalt kui Eestis.

Põhjuseks just konservatiivsus: püüe spekulatsioonideta bilansiliselt mitte ainult edukana näida, aga ka edukas olla.

Eestis on majanduskonservatiivsus vaid sõnakõlks. Peamine peibutis kohalikul raha- ja väärtpaberiturul on pangabilansi kopsakus. Iga lisanduv protsent või kümme on argument, mida avalikult kõigile nina alla hõõruda. 1997. aasta kevadest varasügiseni oli kasvav bilansimaht argumendiks finantssektori aktsiate pidevale tõusule.

Siinkohal üks mehhanismidest, mis bilansse kosutasid: finantsasutus laenab tütarettevõttele raha; laenusaaja ostab emaettevõtte aktsiaid; aktsiate väärtus suureneb ning tütarettevõtte bilansimaht kasvab; tütarettevõtte aktsiad finantsasutuse aktivapoolel kallinevad ja finantsasutus teatab taas kosunud bilansist; ring on täis ja enesekohane paisumine jätkub.

Ahvatlus leida mehhanism, millega bilanssi kasvatada koos turunõudlusega oli suur ja sellele anti järele. Selline süsteem ei pea kaua vastu ja õigupoolest kinnitas seda ka eelmise aasta kukkumine börsil. Nähes end vaimusilmas konservatiivsena, kuid suutmata tegelikkuses konservatiivsena käituda, unustasid pankurid rahausksete pühasõna: «Cash is king»

Kui peate autoga jõudma ühest kohast teise, siis on arutu vahetada reisi algul paagitäis kütust kapsaste vastu, isegi kui poolel teel võite kapsaste eest saada rohkemgi kütust.

Mõistagi valvab keskpank Eestis finantssektori tegude üle. Paraku pole tingimuste karmistamine veel konservatiivsus. Ka keskpanga kehtestatud piirist võib teha otsu-seid nii ahvatluse kui konservatiivsuse suunas. Konservatiivselt alla hinnatud varad on meetod, mis sunnib otsima teisi majandusliku ja rahalise toimimise teid.

Poliitilises tõmbetuules lebavale Eestile oleks see majandusliku ja seeläbi ka rahvusliku julgeoleku loomise tõhus tee.

Ja lõpetuseks ei muud kui enam vaimset ja eetilist pingutust, prouad ja härrad pankurid.

Marek Strandberg on Äripäeva kolumnist