Kas Eestit ohustab majanduskriis?

See oht on palju suurem, kui meie ühiskon-nas osatakse ette kujutada. Märgid on tegelikult palju ohtlikumad, kui nad olid eelmisel aastal. Jooksevkonto defitsiit on rekordiline ja suur osakaal on tarbekaupadel.

Eesti on niivõrd liberaalne, et ega meil väga palju mehhanisme, mida saaks kasutada ohu vältimiseks, ei ole. Minu arvates tuleks kõigepealt hakata tegelema probleemidega. Kapitali adekvaatsuse suurendamine pole probleemi lahendus. Tuleb tegeleda tarbimise vähendamisega. Näiteks eraisikulaenudele provisjone peale tõmmata, et sundida panku sellesse sektorisse vähem minema. Samuti tuleks tugevdada pangajärelevalvet.

Kui suurendada kapitali adekvaatsust, siis on investeerimisprojektidele samuti raskem laenu anda. Kõike ei tohiks võtta üheselt, et kõik välisraha, mis tuleb sisse, on paha.

Arvan, et osadele kulub see hoiatamine kindlasti ära. Nendele kindlasti, kes ei võtnud õppust eelmisest kriisist. Ettevõtted, kes on jalul ja oskavad raha lugeda ja planeerida ning kes investeerivad ikkagi tootmisse, nendele ma mingisugust suurt ohtu ei näe.

See ikkagi ripub igast majandusüksusest ära ja ma loodan, et need, kes tarbisid rohkem, kui tarbimiseks raha oli, said möödunud aastal hea õppetunni.

Põhimõtteliselt on see hirm õigustatud, aga ma ei ütleks, et kordub börsikrahh. Ma ei usu, et leidub järgmist rumalat rahakate inimeste karja, kes uuesti tormab oma raha börsile viima.

Probleem on aga selles, et Eesti välisvõlg kasvab väga kiiresti. Netovälisvõlg kasvas möödunud aasta jooksul ligi 8 miljardit krooni. See on tohutu tempo.

Meil näidatakse, et lühiajaline välisvõlg on enam-vähem tasakaalus. Eesti pool arvestab aga selle kattena välismaal paiknevaid Eesti Panga reserve.

Näiliselt oleks nagu tegemist lühiajalise välismaise võlaga, ainult et see summa ei ole kasutatav meie lühiajaliste võlakohustuste kattena. Tegemist on Eestis käibel oleva raha tagatisega. See tähendab, et investeerimispositsioon on 12--13 miljardi krooniga miinuses. Kui see protsess samal viisil jätkub, siis peab krahh tulema.

Lühiajaline kapital, mis on sisse tulnud ja mille osakaal on pidevalt suurenenud, näiteks liisingud, peab hakkama tagasi voolama. Kust aga need uued suured rahamassid sisse tulema, mis seda siis katavad?

Eesti Panga meetmed panganduse osas on täiesti adekvaatsed ja need vähendavad kahtlemata teatud ajaks raha sissevoolu. Samas, kui need kanalid kinni pannakse, leitakse kindlasti kohe teised võimalused, kuidas raha sisse tuua. Sellepärast on lühinägelik loota, et meil saavutatakse välismajanduse tasakaal ainult monetaarsete abinõude abil. Meil loodetakse, et valuutanõukogu süsteem lahendab kõik probleemid ise aga ta ei laheda neid probleeme, sest ta on liiga jäik.