Klient nüüd mõni kuningas

Selline käitumine näitab, et Eestis on kliendi ja kuninga jutt paljuski vaid loosung. Toidukauba müümise viis on võrreldav raamatupidamisest tuttava FIFO meetodiga -- varem sissetoodud kaup riiulis ette ja värskem tahapoole. Ja seda peetakse vaid elementaarseks väikeseks müüginipiks. Oleks klient kuningas, ei üritataks teda sedasi ninapidi vedada.

Võib-olla on see puhas juhus, aga nii Paulig kui Tartu õlletehase omanik Olvi OY on Soome firmad. Emamaal oleks niisugusel tarbija petmisel kurvad tagajärjed, Eestis...

Volkswagen korjas turult tagasi mitmed tuhanded nn põrnikad ainuüksi tühise elektroonikavea pärast, mille oleks saanud ka firma kulul teenindustes korda teha lasta.

Eestis on sellist suhtumist tahta veel utoopia. Kui ajakirjandus kahtlase kvaliteediga kohvi vastu huvi tundma hakkas, keeldus Paulig esialgu kommentaaridest, siis väideti, et tähtaja ületanud kohv on mõeldud Lätti saatmiseks, lõpuks, et toodetakse küll, aga vaesema tarbija huvides.

Aprillist saadik võlts-Värskat õige pähe villinud õlletehas paiskas pärast seda, kui ajakirjandus oli haisu ninna saanud, välja uudise, et Tartu õlletehas alustas uue Värska vee tootmist eesmärgiga parandada loodusliku mineraalvee omadusi. See on aga tagantjärele aukude lappimine. Hästi korraldatud kliendipäevad ja tootetutvustus oleks ära hoidnud hilisemad vassimised. Tarbija peab teadma, mida ta ostab.

Firmade jõhker käitumine on seotud Eesti tarbija enda nõrkusega. Efektiivseim tururegulaator on turg ise. Keegi tarbijat käekõrval talutama ei hakka. Initsiatiiv peab tulema tema enda poolt. Seni kuni inimesed on nõus petukaupa tarbima, seda talle ka müüakse.