Tore tõdeda, et lõpuks on ka põllumajandustootjad oma probleemide põhjustest aru saanud ja leidnud tee probleemide lahendamiseks -- asunud tegutsema ühistuliste tööstuste rajamise suunas. Hämmastab, et üldsusele sisendatav hoiak (poliitikuil on siin oma osa), et tootja on «loll ja harimata mats», saadab ka tootjate tarka plaani luua oma tööstus.

Tootja vajab võimalust investeerida, muuta tootmine järjest efektiivsemaks, mitte abi. Igal tegevusalal on oma eripära, kuid üks on kõigile ühine -- vajadus pidevalt investeerida, püsimaks konkurentsis. Räägitakse, et tootjad tegutsevad ebaefektiivselt, õpetatakse: «Muutke oma põllupidamine efektiivseks!»

Tean paljusid tootjaid, kes on muutnud tootmise mitu korda efektiivsemaks, kui seda on Eesti keskmised näitajad. Ka on sajad põllumajandustootjad alustanud oma majapidamise või ettevõtte ümberkorraldamist, eesmärgiks saavutada kõrge efektiivsus omal alal.

Aasta alguses olid paljud põllumajandustootjaid tuleviku suhtes optimistlikud, sest loodeti valitsuse lubatud nn hektari- ja piimatoetused uude tehnikasse investeerida. Olen selliseid äriplaane oma silmaga näinud.

Sellal kui tootjad tegid suuri plaane ja arvutasid, kas traktori ja külviku kõrval jõuab tänavu soetada ka uued lüpsiseadmed, tegid arvutusi ka töötlejad. Need näitasid, et miks peaksid tootjad riigilt saadud toetused investeerima, kui selle raha võib endale saada. Ja saidki. Niipea kui toetused välja reklaamiti, alanesid kohutava kiirusega kokkuostuhinnad ning tootjate lootused luhtusid.

Nüüd heidetakse tootjatele ette lausrumalust, et näe, miks ei mõeldud kevadel saagi kindlustamisele -- nüüd peavad paljud halva ilma tõttu poe kinni panema. Ja panevadki. Mainigem, et taolist kindlustust praegu keegi ei pakugi, selle väljatöötamisega alles tegeldakse.