Ohud ostu-müügihinna tasumisel enne lepingu sõlmimist

Igapäevases ostu-müügilepingute tõestamise praktikas on tavaline, et ostja on ostu-müügihinna müüjale juba varem, enne notari juurde tulekut, tasunud. Juhul, kui müüja nüüd veel lepingule allkirja annab, on ostja õnnega koos. Kuid sama tavaline on, et ostjal ei õnnestugi pärast niinimetatud käsiraha või kogu ostuhinna tasumist enam müüjat kohata või ei tunnista müüja raha saamist.

Siis ei ole abi loota ei notarilt ega kohtult, müüja liigne usaldamine on ostjale kalliks maksma läinud.

Kohustiste täitmise põhiprintsiibiks on nende täitmine nõuetekohasel viisil ja kindlaks määratud tähtajaks. Peale selle peaks lepingust tulenevad kohustused täitma alati vastastikuselt, nii-öelda käik käigu vastu, või peab ühe lepingupoole ettenäidatud kohustus olema tagatud. Ostu-müügilepingu sõlmimisel tekivad kohustused mõlemal lepingupoolel -- müüja esmaseks kohustuseks on anda asi üle ostja omandisse, ostjal tuleb tasuda kokkulepitud ostu-müügihind.

müügihinna notari deposiiti tasuda. Ta võib kindel olla, et kui kannet kinnistusraamatusse ei järgne, keelab märge müüjal omandi sellist käsutamist (võõrandamist, koormamist), mis tühistaks või kahjustaks ostja märkega tagatud õigust.

Pärast kande tegemist kinnistusraamatusse kannab notar raha üle müüjale.

Sageli esineb ka müüjapoolne risk. Müüja kinnitab mõnikord notarile ostumüügihinnaks oleva summa kättesaamist, tegelikkuses ei ole aga raha veel üle antud. Edaspidi ei olegi müüjal õigust ostjalt raha nõuda, notariaalselt tõestatud lepingus on ju tema enda kinnitus raha kättesaamise kohta.

- notarile tuleb avaldada kogu ostu-müügihinna tasumisega seonduv informatsioon

- vältige ostjana ostu-müügihinna tasumist enne lepingu sõlmimist, vastasel juhul ei ole millegagi garanteeritud teile omandiõiguste ülekandmine

- ettemaksu soovi korral kasutage raha notari deposiiti andmist

Autor: Kersti Pruunsild