Võidujooksul

Koonderakond pole unustanud isegi Albert Schweitzerit ja olulise seisukohana mainitakse «aukartust elu ees». Küllap kogemata on platvormist välja jäänud seksuaalvähemuste pürgimuste toetamine, aga pole unustatud «mitte-eestlasi», lubatakse «määratlemata kodakondsusega inimeste arvu olulist vähendamist» -- milliste vahenditega see saavutada, jäägu valijate mõistatada (jääb loota, et tegu pole genotsiidi propageerimisega).

Ühte-teist huvitavat on ka prognostika valdkonnast. Kui Reformierakond lubab luua 13 000 uut töökohta, siis Koonderakond trumpab vastased kõvasti üle, lubades üksnes igal aastal luua 6000 töökohta, st nelja aasta jooksul kokku 24 000 töökohta. Keskmise palga ennustamisel aga jäävad nad reformimeestele alla -- üksnes 7600 krooni kuus reformlaste 9000 vastu. Olulisemad makroökonoomilised näitajad paneb Koonderakond naksti paika: SKT 6% aasta keskmine kasv, inflatsioonitaseme vähendamine 4 protsendini, jooksevkonto defitsiidi vähendamine 4 protsendini SKTst.

Koonderakondlaste valimisplatvormis on õndsa sotsialismiaja viisaastakuplaanid asendunud kaasaegsemate neliaastakuplaanidega. EME platvorm lubab samuti, et «tagame vähemalt 6% majanduskasvu aastas». Ära pole unustatud ka teadusemehi, kuulutatakse, et «Teadus teejuhiks ka poliitikutele!». Tuleb nõustuda eesti vanasõnaga, et head mehed, kes lubavadki!

Veidi piinlikus olukorras on erakonnad, kes on end sättinud mõne suurema tiiva alla. Eesti poliitikas on kõik võimalik ja pole mõtet juurelda aateliste põhjuste osas, mis lubasid leivad ühte kotti panna näiteks sotsiaaldemokraatidest, parempoolsetest liberaalidest, rahvuslastest jne koosneval «nelikliidul», kes veel eelmise aasta viimasel päeval allkirjastasid ühisavalduse valimisjärgse loodetava enamusvalitsuse moodustamiseks. Ühise valitsusprogrammi kokkukirjutamisel on selles koosluses jäme ots Reformierakonna käes, ent ka väiksematel vendadel tuleb valijatele endast märku anda.

Postimehes ilmus Rahvaerakonna esimehe üllitis «Eesti stabiilsus ja Ida-Virumaa». Eksvälisminister alustab ja lõpetab tõelise rahvusvahelise haardega oma kirjutise, tõmmates paralleele Eesti ja «Euroopa kogu industriaalse südamiku» vahel, kus olukord olevat olnud pärast II maailmasõda sama. Riigimonopolide toetajad saavad tuge teadmisest, et Eesti Põlevkivi pole otstarbekas jaotada, sest «karjäärid ja kaevandused pole eraldi võetuna konkurentsivõimelised». Novaatorlik on ettepanek tööpuuduse lahendamiseks. Kaevanduste sulgemistöödele tuleks panna pensionieelsed kaevurid, kes sulgemistööde lõppedes minevat pensionile ja «töökohad kaovad valutult»!

Kirjutise ratsionaalne iva seisab selles, et Rahvaerakonna arvates tuleb toetada Eesti Põlevkivi seisukohta: säilitada riigile kuuluv Eesti Põlevkivi ühtsena, ning kui ka välisinvestor(id) kaasata, tagada lepingutega stabiilsed hinnad. Huvitav, kuidas sellesse suhtuvad tulevased valitsuspartnerid eeldatavalt majandusliberaalidest koosnevast Reformierakonnast?

Autor: Vello Vensel