Läti linna uus pale

Sõja järel tegi esimese välisinvesteeringu Vene vägede kohaloleku ajal Liepajasse Norra kütusefirma Statoil. Armeejuhtide valvsa pilgu all randus 1992. aastal esimese tsiviilalusena Gdanski kaubalaev.

Pärast Vene vägede lahkumist on Liepajasse tulnud investeeringuid nii Saksamaalt, Suurbritanniast, Skandinaaviast kui ka mujalt. Käigus on kolm regulaarset laevaliini Rootsi linna Karlshamni, Taani Århusi ja Saksamaa Rostocki.

Suurema osa välisinvesteeringutest on Liepaja saanud alates 1997. aastast, kui Läti parlament võttis vastu seaduse erimajandustsooni loomise kohta.

Erimajandustsooni alla jääv 3000 hektarit katab kaks-kolmandikku Liepaja linnast. Erimajanduspiirkond peab tagama varem vaid Vene sõjatööstusele ja siseturule orienteeritud tootmise kiire ümbersuunamise ning sadamapiirkonna eelisarengu.

Liepajas tegutsevad ettevõtted maksavad Läti riigile tulumaksu vaid 5 protsenti oma kasumist, riigis tervikuna on ettevõtete tulumaksumäär 25 protsenti. Erimajandustsooni investeerinud firmad saavad varamaksu osas 80 protsenti soodustust ning on käibe- ja aktsiisimaksust vabastatud.

Liepaja eristaatuse on Läti riik kehtestanud 20 aastaks, kuigi Euroopa Liit ja Rahvusvaheline Valuutafond sellele hea pilguga ei vaata. Läti transpordiministri Anatolis Gorbunovsi sõnul kavatseb Läti läbirääkimistel Euroopa Liiduga taotleda erimajandustsoonide osas üleminekuaega, tagamaks välisinvestoritele kuni 2017. aastani kõik lubatud soodustused.

Samas ei õnnestunud Lätil Rahvusvahelise Valuutafondi vastuseisu tõttu Jelgavasse uut erimajandustsooni luua, viimasena sai selle staatuse Rezekne.

Liepaja oli eelmisel sajandil üks suuremaid Vene impeeriumi sadamaid, 20. sajandi algusaastatel läks sealt laevaliin otse Halifaxi USAs ning linnas asusid 17 riigi konsulaadid.

Erinevalt sadama rajajast Peeter I otsustasid Venemaa hilisemad valitsejad linna sulgeda ning 1967. aastal sai Liepajast Nõukogude armee allveelaevade baas.

Väidetavalt roostetavad sadamas veel tänagi nõukogudeaegsed laevakered, Liepajat läbib üks suurema reostusega kanaleid Läänemere ääres ning kauni jugendstiilis linnasüdame ümbrust risustab armeearhitektuur.

Peale erimajandustsooni on lätlastel välisinvestoritele pakkuda Liepaja jäävaba sadamat, rahvusvahelist lennuvälja ja odavat kvalifitseeritud tööjõudu, kellest paljud valdavad vähemalt kolme keelt. Eelmisel aastal ulatus tööpuudus Liepajas 14 protsendini, suurema osa töötutest moodustavad Vene turule tootnud tehaste töölised.

Liepaja keskmine kuupalk 315 USA dollarit (4694 krooni) on Läti mõistes küllalt hea palk, moodustades samas vaid 8,4 protsenti Rootsi ja 5,6 protsenti Saksamaa samaväärse spetsialisti töötasust.

Käesoleva aasta oktoobriks on kavas lõpule viia Liepaja sadama süvendustööd, mis teeb edaspidi võimalikuks ka 9,7meetrise süvisega laevade randumise.

Kui Liepaja sadama rajatiste ehitamist finantseeritakse valdavalt erakapitalist, siis infrastruktuuri rajamisse on kaasatud ka riiklikud ja omavalitsuste vahendid.

Kuna riigil on raha vähe, tuleb investeerida sinna, kus see arengule kõige paremini kaasa aitab, rõhutas transpordiminister Anatolis Gorbunovs rahvusvahelisel investeerimiskonverentsil paar nädalat tagasi.

Lähiaja peamine projekt transpordi vallas on korraliku maantee ehitamine Riia ja Liepaja vahele ning sealt edasi ühenduse loomine Via Balticaga. Plaanis on ka uue raudteesõlme ehitus ning sadama arenedes raudtee läbilaskevõime suurendamine.

Riiklike investeeringute programmi raames tahab Läti valitsus riigi infrastruktuuri arengusse lähiajal investeerida 152 miljonit latti, mis moodustab ligikaudu 30 protsenti riigi koguinvesteeringutest. Läti raudtee renoveerimiseks on Läti valitsus eraldanud kolmeks aastaks 106 miljonit latti, Euroopa investeerimispankadest on Läti saanud laenu 39 miljonit latti.

Transiidi tähtsust rõhutab selle osa suurenemine Läti sisemajanduse kogutoodangus (SKT). Üheksa aastat tagasi moodustas transiit Läti SKTst 11,5 protsenti, eelmisel aastal juba 17 protsenti.

Liepaja tööstusettevõtetest on suuremad välisturule orienteeritud tööstusharud metallurgia, mööblitööstus, tikuvabrik ja valdavalt siseturu vajadusi rahuldav toiduainetööstus. Metallurgiatööstus annab pea 42 protsenti linna tööstustoodangust.

Liepaja erimajandustsooni investeerinud välisfirmad on keskendunud peamiselt puidu ekspordile, ladustamis- ja stividoriteenustele ning logistikale. Erimajandustsooni ettevõtte staatuse on saanud praeguseks 18 firmat.

Peale majanduslike eelduste on välisinvestoritele olulised ka puhtalt subjektiivsed tingimused, näiteks korralik hotell, rõhutas Liepaja investeerimiskonverentsil esinenud Monti Åkesons audiitorfirmast Ernst & Young.

Liepaja peamine häda on regulaarse lennuühenduse puudumine. Autoga Riiast Liepajasse sõitmiseks kulub kolm ning pool tundi, mis on ebamugav ja aeganõudev. Samuti ei ole Liepajas Riiaga võrreldavat kultuurielu ning välisinvestorite kogemused selles linnas on napid.

Samas kiitis Saksa firma AG Fraas asepresident Erik Hjorth Liepaja vähest bürokraatiat, mis tähendab minimaalset ajakulu idee tekkimisest kuni firma püstipanekuni.

Rootsi-?veitsi energeetikakontsern ABB alustas koostööd Latvenergoga Liepajas juba 1993. aastal. Kuna välisfirma toodete ja teenuste jaoks on Läti turg veel välja kujunemata, on firma esialgu asunud ootele, kasutades vahepeal Läti odavat oskustööjõudu töömahukate allhangete sooritamiseks Rootsi tehastele.

Liepaja pole jäänud puutumata Vene kriisist. Koos Vene impordi vähenemisega on kahanenud transiit ja idaturule tootnud firmad olid sunnitud oma turustusplaanid üle vaatama. Välisinvestorite usaldus Läti vastu pole aga kahanenud. Maailma olulisemad reitinguagentuurid Standard & Poor's, Moodys ja Fitch IBCA on jätnud Läti riigireitingud muutmata.

Liepaja areng on Läti linnade hulgas üks kiiremaid, ehkki Lätis kipub kogu ettevõtlus pealinna Riiga ja selle ümbrusesse koonduma. 98 000 elanikuga Liepaja on edukas erand ning näide õnnestunud regionaalpoliitikast.

Mis puutub kohalikesse elanikesse, siis otsest kasu erimajandustsoonist igaüks veel ei tunne. See annab aga lootust, et asjad on paranemas.