Egoist Eesti Pank

Stabiilne raha on iga kodaniku unistus -- see takistab varjatud ümberjaotamist ja tagab säästude-hoiuste väärtuse säilimise. Eesti Pank (EP) ei ole suutnud talle seadusega pandud ülesannet täita -- hinnad on rahareformi järel tõusnud ca seitse korda. Pankade kätte usaldatud vahendid (hoiused, ettevõtete kontojäägid) kaotasid pidevalt reaalväärtust.

Inflatsiooni abil jaotati Eestis varjatult ümber kümneid miljardeid kroone. Pangahärrade otseselt varastatud (tundmatu omanikeringiga offshore'idesse kanditud) mõned miljardid kroonid on selle kõrval lapsemäng.

Selliste faktide taustal võiks imestada, miks kiidab EP taevani Eesti krooni (olematut) stabiilsust. Asi on aga banaalselt lihtne. EP ei aja asju mitte Eesti majanduse ja rahva hüvanguks, vaid enda ja oma välismaiste sõprade huvides. EP ei märka tohutut ümberjagamist seepärast, et ettevõtete ja inimeste rahavarusid lahjendades kasvatas ta kui võluväel oma välisvaluutareservi 10 mld krooni. Vähemalt kaks korda enam, kui rahasüsteemi normaalseks funktsioneerimiseks vaja on. Pool ettevõtteid ja majapidamisi kurnanud inflatsioonist oli liigne -- EP oskamatuse ja egoistliku saamahimu rahuldamise tulemus.

Reaalmajanduse õõnestamine pikaajalise inflatsiooniga on praeguste majandusraskuste üks peamine põhjus. Reaalmajanduse olukord ei huvita aga EP kolmesadat ametnikuhinge karvavõrdki. Nemad ehitavad endale maapealset paradiisi (enam kui 10 000kroonine keskmine kuusissetulek pluss madalaprotsendilised eluasemelaenud, spetsiaalne pangapensionide süsteem jm) ja soovitavad reaalpoliitikutel pühasse pangamängu mitte nina toppida.

Kogu Eesti rahvale kuuluva valuutareservi paigutamisest teenib EP ligi 900 mln krooni intressitulu. Suurt tulukust peab EP personal loomulikult oma teeneks ja ei ole kuludeski kitsi -- ligi 160 mln krooni kaob aastas nagu oleks kits korraks sabaga löönud, personalikuludeks üksi üle 64,5 mln krooni. See on aga ainult jäämäe nähtav osa. Ilmneb, et seadusega ettenähtud 300 töötaja piirmäärast möödahiilimiseks on EP palganud mingi välismaise investeerimisfirma, kellele makstakse «valuutareservide lühiajalise paigutamise» (rahvakeeli pööritamise) eest ca 200--250 mln krooni aastas. EP tegevuskulud ulatuvad seega 400 mln kroonini aastas. Samas, valuutakomitee süsteemi tõttu Eestil sisuliselt töötavat (raha stabiilsust kujundavat) keskpanka pole.

Palju huvitavam on aga EP nähtavatest kuludest poolteist korda enam kulutava välispartneri küsimus. Mille eest üle 200 mln krooni ikka välja laotakse? Jääb selgusetuks, sest EP aruandes on kirjas: «EP välisvaluutareservid on paigutatud madala riskiastmega likviidsetesse instrumentidesse keskmise tähtajaga ca 2 aastat». Kaks aastat ei ole pangandusarvestuses lühiperiood. Pealegi kinnitas EP 1994. a algul (pärast «paradiisitehinguid» ja reservide pööritamist avalikustavat artiklit 21.02.1994 ÄPs), et EP valuutareservi ei pööritata.

Paistab, et meeltesegaduses 1993. a PEPi kaudu «paradiisi» saadetud 10 mln dollari kõrval läkitab EP täie teadvuse juures sinnasamasse igal aastal poolteist korda suurema summa. EP aastaaruandes ei anta nende kulude kohta mingit selgitust. EP president Vahur Kraft andis riigikogu ees koguni mõista, et väiklane on tähtsat tööd tegevale EP-le tühise 200 mln krooni kohta küsimusi esitada. Õigus tegelikult, siin tuleb juurdlusorganid appi kutsuda.

Hoolimata iseenda ja saladusliku «välisfiliaali» tohututest kulutustest kujunes EP 1998. a kasumiks 542 mln krooni. Erinevalt teistest keskpankadest peab aga EP seda rahva varalt teenitud kasumit enda pühaks ja puutumatuks omandiks, mida majandusele raskel ajal riigieelarvesse ei tohi anda. Kasumimaksust on EP nagunii vabastatud. Äärmiselt konservatiivne Saksamaa keskpank eraldab eelarvesse kolm neljandikku oma kasumist -- keskpank on seal majanduse teenistuses, mitte vastupidi.

Ka meie keskpanga seadus ütleb, et reservkapitali suunatakse veerand kasumist. Ülejäänu võib seaduse kohaselt üle kanda riigieelarvesse. Võib, aga ei pea. EP tõlgendab seda üheselt -- ei tohi, sest loll valitsus ei oska eelarverahaga nagunii midagi mõistlikku peale hakata. Praeguse valitsuskoalitsiooni kohta on see hinnang muidugi õige. Viimane tunnistab seda ka ise, keeldudes väidetava eelarvedefitsiidi tingimustes EP kasumi seadusega ettenähtud osast. Normaalses tsiviliseeritud majanduses käsitletakse keskpanga sellist käitumist äärmusliku egoismina.

Hetkel kuum