Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Edu ?vejkide maal
Serblane Peter Erak ja tema naine Nela on tõusnud kolm aastat igal hommikul vara, et valmistada keerulist Bosnia rahvusrooga burekki. Sellest ärist kõrvale pandud rahaga avab Peter oktoobris Prahas oma restorani.
«Kümme tuhat dollarit,» kiidab peremees algkapitali. Ta tuli sõja jalust ära Prahasse kaks kätt taskus.
Peter räägib ajakirjanikule hea meelega oma loo, pikkides seda lõbusa irooniaga t?ehhide aadressil.
Võõramaalaste äri edeneb teenindussfääris. Aastas külastab T?ehhit üle 60 miljoni turisti, jättes maha umbes 4 miljardit USA dollarit. Praha söögikohad ja suveniiriletid on suures osas jugoslaavlaste, venelaste, türklaste ja ukrainlaste elatusallikad.
T?ehhid ise teenindada ei armasta. Alatest hotellist kuni suure kaubamaja müüjani on kohtlemine kohati lausa ehmatavalt jäme.
«Tere tulemast, head aega, tere tulemast, head aega,» pilab Peter t?ehhide passiivsust nii endiste vägivaldsete võõrvallutajate kui praegu hordidena Prahasse voorivate turistide vastu.
Tüdimusest, sakslastelt päritud kõrkusest või vähesest võõrkeeleoskusest tingituna pole t?ehhid turismiäris veel kullaauku avastanud.
Peter veab t?ehhe iseloomustades paralleeli vahva sõdur ?vejkiga, kellel polnud mõnusaks äraolemiseks palju vaja. Kann õlut, veel parem kaks. Milleks välja minna, kui kodus on hea. Milleks välisinvesteeringud -- need sunnivad vaid kibedamalt tööle.
Kohalike elanike passiivsus annab võimaluse teistele. Bosnia sõjapõrgust läbikäinud mehele pole läbilöömine raske.
«Mis mul kaotada? Elu? Ha-haa,» naerab Peter. Ta jutustab loo, kuidas põgenikelaagris olnud naised-lapsed t?ehhi skinhead'idele kere peale andsid. Peter on 32 aastat vana, kuid näeb välja nagu 45aastane.
Ta on muusik, kes tuli Prahasse T?ehhi rokilembese presidendi Vaclav Haveli kultuurivahetusprogrammi kaudu. Peteri aknast avaneb vaade kohvikule, kus dissidendist kirjanik revolutsiooniplaane pidamas käis.
Viimased aastad pole Peter pilli puutunud, vaid on veeretanud ja müütanud pirukaid -- 30 T?ehhi krooni tükk, päevateenistus 2000 krooni (870 Eesti krooni).
Pangalaenust ei maksa Peteril äri alustamiseks unistada. Esiteks on ta kodakondsuseta sisserändaja, teiseks on T?ehhi pangad nii kehvas seisus ja korrumpeerunud, et tutvusteta on raske laenu saada.
Peter avab Praha vanalinnas restorani Café Shabu. Shabu on roog, millega T?ingis Khan oma armeed toitis. Lisaks tahab Peter menüüsse panna teistegi rahvaste roogi.
«Tulevik on etnilises ja tehnoloogilises integratsioonis,» ütleb lihtsana näiv mees äkki ootamatult keerulise lause.