Globaalses plaanis võiks nimetada eelkõige järgmisi:
- autotootjate ühinemised (Chrysler-MB; Ford-Volvo; Renault-Nissan jt),
- neljarattaveoliste nn »Sport Utility Vehicle» linnamaasturite võidukäik,
- autoehituses nn «platvormitehnoloogiale» üleminek, kus suured, erinevate kaubamärkide all autosid tootvad kontsernid ehitavad samale platvormile väga erinevaid mudeleid (nt Audi A3/VW Golf; Volvo S/V 40/Mitsubishi Carisma).
Euroopa turgudel on oluline trend autotootjail uute ökonoomsete väiksema töömahuga, kuid endisest võimsamate jõuallikate väljatöötamine.
Pärast 1996. aastal välja toodud Renault Megane Scenicu suurt turuedu on populaarsust võitmas kompaktsed mahtuniversaalid, mida kavandavad kõik suuremad tegijad: näiteks Opel (Zafira); Mazda (Premacy); Fiat (Multipla), Citroen (Picasso) jne.
Eesti autoturul on paari eelmise aastaga võrreldes ilma hakanud tegema suhteliselt madala hinnatasemega Korea margid.
Automaailmas: tehnika poole pealt teeb muret viimase paarikümne aasta jooksul tegelikult valitsev paigalmarss. Autofirmade ühinemine on ehk õigustatud majanduslikult, kuid tekitab varsti hulga kloonitud mudeleid.
Eesti automaailma toodete tarbijana: et oleme neid tooteid saanud kasutada vaid kümmekond viimast aastat, on ehk mõistetav valitsev mentaliteet «ütle millega sa sõidad ja mina ütlen, kes sa oled». Seetõttu on meie tänavapildis liiklusruumi- ja kütusesäästlike pisi- ja väikeautode osakaal mitu korda väiksem kui mujal Euroopas. Usun, et järgmine kümme aastat panevad meiegi tarbija autoprobleemile lähenema märksa ratsionaalsemalt ja praktilisemalt.