Eesmärk on kasvatada rahvuslikku rikkust

Alltoodu on kommentaar Triinu Tombaku arvamusele tselluloositehase vajalikkuse kohta (ÄP 27.01)

Kui natuke lihtsustada, on Eestil kaks rahvuslikku rikkust: loodusvarad ja inimkapital. Meie ühine eesmärk on ilmselt meie rahvuslikku rikkust kasvatada. Kõige lihtsam, mis sellises olukorras teha, on võimalikult rohkem vääristada kohalikke loodusvarasid ja võimalikult efektiivselt arendada inimkapitali.

Probleem on aga see, et miski ei saa vääristatud ega arene iseenesest. Rahvusliku rikkuse kasvatamisega on nagu ettevõtte kasumi kasvatamisega -- täna teeme investeeringud ja homme ootame kasumit.

Eestis lubatakse aastas raiuda 3,2 miljonit tihumeetrit paberipuud. Sellest 2,5 miljonit läheb eksporti ja ülejäänu kasvab kasutamata metsas. Kasu, mis me saame oma kõige väärtuslikuma ja samas ainukese taastuva loodusvara eest, piirdubki ainult 2,5 miljoni tihumeetri müügist saadud raha Eestisse jääva osaga. Suurem osa eksporditavast paberipuust vääristatakse Rootsis ja müüakse siis tselluloosi või paberi kujul vastavalt neli või kaheksa korda kõrgema hinnaga.

Kas see pole mitte meie seisukohalt natuke ebaõiglane? Miks ei võiks paberipuud Eestis vääristada? Me ei peaks esitama endale küsimust, kas Eesti vajab tselluloositehast, vaid küsima, kuidas vääristada paberipuud kohapeal.

Mis on vaja teha selleks, et meie tähtsaim loodusvara oleks töödeldud võimalikult kõrge astmeni kohapeal? Kuidas teha investorile selgeks, et puidu madala hinna eest kokkuostmisest soodsam on töödelda seda kohapeal? Millised investeeringud tuleb meil teha täna, et puidu vääristamisest homme rahvuslikku kasu lõigata?