Mets jääb. Kuid milline?

Seoses keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja kohtumisega Euroopa Komisjoni esindajatega eelmisel nädalal püüdis Eestimaa Looduse Fond (ELF) teavitada ka avalikkust Eesti metsanduses valitsevast olukorrast ja sellega seonduvatest ohtudest. Teatest sai uudis, millele järgnes mitmesuguseid kommentaare.

Erik Kosenkranius Riigimetsa Majandamise Keskusest on kasutanud olukorra kirjeldamisel andmeid riigimetsade kohta (?Eesti mets jääb?, ÄP 02.08), mistõttu on ebaõige antud järeldusi laiendada automaatselt kogu Eesti metsandusele. ELF nõustub härra Kosenkraniuse seisukohtadega, et riigimetsas suuri probleeme metsanduse osas pole. Kuid eelmainitud kommentaaris esineb küllalt palju ebatäpsusi, mis vajaksid lähemat seletust.

Kuna Eesti 2,19 miljonist hektarist metsamaast on riigi poolt majandatav vaid 0,83 miljonit hektarit, siis ei ole see mitte ligi pool, vaid pigem pisut üle kolmandiku (38). Seetõttu on ka kohatu riigimetsades toimuvate protsesside põhjal väita, et Eestis probleeme pole.

Ei tahaks siinkohal esitada pikki loetelusid raiemahu dünaamikast meie lähiminevikus ning esitan vaid mõned numbrid. Ametliku statistika järgi 1993. a erametsades praktiliselt ei raiutudki, 1994. a raiuti 0,8 mln tm, kuid 1999. a juba 4,4 mln tm. Seega on raiemahu kasv erametsades väga suur. Arvestades seda, et ka täna on maareformi tõttu vähemalt pooled erametsad majandustegevusest väljas, on ilmne, et raiemaht tõuseb tulevikus veelgi. Arvutused näitavad, et seadus lubab raiuda lagedaks väga suure osa meie metsadest. Kuna ka tänases liberaalses seadusruumis fikseeritakse palju ebaseaduslikke raieid, võib karta, et sarnaste protsesside jätkudes on olukord tulevikus veelgi hullem, kui täna prognoosida oskame.

Erik Kosankraniuse hinnangul uuendatakse riigimetsades 80 raiesmikest, mis on ka õige. Kuid tänasel päeval on üks keskmine maakond juba metsast täiesti lage. Statistiline metsade inventuur näitas, et metsata metsamaad oli meil eelmisel aastal juba 141 000 hektarit, millest hästi oli uuenenud ainult 8. Arvestades riigimetsa ja erametsa vahekorda ning majandatavate erametsade osakaalu ja majandamise intensiivsust seal, rääkimata metsade liigilise struktuuri muutumisest, on see selge märk meid tulevikus ootavatest nii ökoloogilistest kui ka majanduslikest tagasilöökidest.

Paistab, et küpse metsa mõiste on segane ka metsandust pisut tundvate inimeste jaoks. Tänaste kriteeriumide järgi räägitakse kasumiküpsusest, kuid see ei tähenda punkti, millest alates mets hakkab kahjumit tootma, vaid lihtsustatult väljendades seda, et kasumi kasv aeglustub. Ehk teisisõnu, samale kohale uue metsa kasvama panek kasvataks kasumit rohkem. Tänases olukorras, kus uuendatakse alla 10 erametsades olevatest raiesmikest, on selles kontekstis pisut kohatu rääkida saamata jäänud kasust.

Erik Kosenkranius tsiteerib professor Artur Nilsonit, rääkides kahjust, mis võrdub hälbe ruuduga. See on õige, kuid kahjuks poolik. Nilson räägib kolmest metsamajanduse mudelist, mille järgi esimesel juhul raiutakse puistud parimas vanuses ja saadakse maksimaalne kogus puitu.

Ainult sellest täna räägitaksegi, unustades ära sellega kaasnevad täiendavad kulutused seoses puidukoguse ebaühtlusega ajas. Teine variant on metsade ühtlane kasutus, mille puhul minimeeritakse kulud tootmisele ja töötlemisele, kuid kaotatakse osa puistute võimalikust juurdekasvust.

Kolmas mudel on kompromissi leidmine maksimaalse ja ühtlase puidukasutuse vahel, millest täna millegipärast kõnelda ei taheta.