Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ametiühinguga liitumine on aja nõue
Majanduse edukus sõltub ühiskonna stabiilsusest, erinevate huvigruppide koostööst riigis. Suurim ja võib-olla ka vanim huvigrupp, kes tõstaks tähelepanu keskmesse palgatöötajate huvi, on enamikus riikides olnud eelnevatel sajanditel ja jätkuvalt käesoleval sajandil ametiühingud.
Selle aja jooksul on ametiühingud arenenud ?masinalõhkujatest? läbirääkimispartneriteks. Ametiühingud pole mingi väljaspool seadust tegutsev jõuk, vaid korrastatud, oma huvide eest seisev organisatsioon.
Ametiühingute koostöö eesmärk on kujundada riigis selline majandus- ja sotsiaalpoliitika, mis tõstab nähtavale ka töötajate huvid. Esimene võimalus seda teha on töötajatel oma organisatsiooni, ametiühingu kaudu, mis moodustatakse töökohal. Selleks on vajalik osaleda organisatsiooni töös.
Osalusdemokraatia algab inimese soovist: kas olla ettevõttes, firmas ainult toodangu, teenuse tegija, või osaleda kogu protsessis ja muutuda ettevõtte patrioodiks. Kahjuks on Eestis nii, et ametiühingu tegelikku ülesannet ei teata, ei tea seda ka Kalev Kallemets, kes kritiseeris nimetatud organisatsiooni oma 29. septembri Äripäevas ilmunud kommentaaris ?Kogu tõde ametiühingutest?. Samuti teevad tööandjad kas teadmatusest või kartusest takistusi ametiühingu moodustamiseks.
Olulisemaks ametiühingu tööks on tööandjaga läbirääkimiste pidamine eesmärgiga sõlmida kollektiivleping, s.o palga, puhkuse, tööaja, koolituse, töötingimuste, jne kollektiivne reguleerimine. Tehtud tööl ja töö tegijatel on väärtus, nii nagu on väärtus asjadel, mida ostame või omame. Miinimumpalka võib pidada mõõdustiku algpunktiks.
Ametiühingu palgapoliitika on alati olnud: võrdse töö eest võrdse tasu maksmine, mis ei tähenda sugugi üleüldist võrdsustamist. Õiglase palgaproportsiooni kehtestamine rajaneb töökoha väärtuse hinnangul, mille kindlaksmääramise aluseks on oskused ja teadmised, st haridustase. Igal teenusel ja tööl on hind ja hinna kaudu on väärtustatud töötajad. Kollektiivlepingu kaudu on õiglaselt väärtustatud ka need töötajad, kes ei suuda enda eest seista ja töö väärtusele vastavat palka saada. Vahet ametiühinguliikme ja mitteliikme palgas ei saagi olla juba Eestis kehtivate seaduste tõttu. Samas nõuab ametiühing oma liikmetelt töökohustuste korralikku ning kohusetundlikku täitmist ja ametiau hoidmist.
Ametiühingud ei ole ainult oma liikmete jaoks, nad on ühiskonna üks osa, ühe sotsiaalse grupi esindus. Ametiühingute kaudu on väärtustatud kõik töötegijad, sest kollektiivleping sõlmitakse kõigi töötajate huve arvestades.
Mitteliikmeid, kes tarbivad ühiskonna ühe huvigrupi poolt kätte võidetud hüvesid, nimetatakse maailmas ?free drivers? ? rahvapäraselt ?jänkudeks?.
Kui tasuta kaasasõitjate, jänkude, osa kasvab liialt suureks, siis edaspidised saavutused jäävadki kesisemaks, ka jänkude endi elu muutub nigelamaks. Jõud jääb nõrgaks praegu Eestis 15?20 eestvedajatel, kelleks on ametiühingute liikmed. Mõned on harjunudki tasuta sõitma, mõtlemata sellele, et keegi on selle sõitmise ka nendele võimalikuks teinud.
Töötegija soovib saada suuremat palka, paremaid töötingimusi, pikemat puhkust. Tööandja tahab saada suuremat kasumit. Soovidest tekkinud vastuolu lahendatakse läbirääkimiste teel, mille käigus määratakse palga tase, töötajate arv, töökorraldus, tööprotsessi korraldus jt. Ametiühingut on tarvis sellepärast, et loetletud probleeme on parem lahendada koos.