Priit Harik • 5. oktoober 2000 kell 22:00

Läbi piinade surfiparadiisi

Purjelauaga sõitmine on laiemale publikule arusaadavaks hobiks saanud alles viimastel aastatel seoses vaatemängulise funboard?i saabumisega meie vetele. Kui suure olümpiaklassi purjelauaga sõitmine tundus üksikute huntide igava ajaviitena, siis väikeste ja kiirete laudadega trikkide tegemine ja kihutamine muutus paljudele põnevaks ja aitas kaasa surfipisiku levimisele.

Kaheksakordne Eesti ja neljakordne Balti meister Erno Kaasik töötab hobist vabal ajal müügijuhina Exstreme Spordi kauplusteketis. Ta selgitab, et surfi hobiks kujunemine on väga raske. ?Tegu pole jalgpalli või rattaga, et lähed poodi, ostad varustuse ja juba saadki mõnu tunda,? toob Kaasik lihtsa võrdluse.

Soovi ja reaalse surfajaks saamise vahele jääb palju negatiivseid emotsioone, lõputud suplused jahedas vees, kriibitud sääred ja marraskil põlved. Vaid vähesed hurraaga alustajad saavad aja möödudes ?päris? surfajateks.

Esimene kokkupuude purjelauaga on enamasti soojal suvepäeval rannas naabri või tuttava sõiduriistale ronimise üritus. Kellel jonni palju, ei anna alla ja proovib järgmisel päeval uuesti end kipakale veesõidukile seisma sättida. Ise surfamise nõksudele pihta saada on peaaegu võimatu, seepärast soovitab Erno Kaasik julgesti oskajamatelt nõu küsida või päris surfikoolitusele minna.

Regulaarselt õpetatakse purjelauasõitu vaid kahes kohas ? Pirita rannas ja Hiiumaal, Paap Kõlari Safarikeskuses. Ühepäevastel algajate kursustel saab ülevaate spordiala terminitest ja põhitõdedest. Kuival maal tehtavad harjutused aitavad Erno Kaasiku sõnul värske surfaja esmasele arengule tohutult kaasa. Isegi kümme aastat omapead pusinud sõidumees võib pärast profi paari näpunäidet ja kommentaari olla nagu uuesti sündinud.

Viimasel kahel aastal on Eestit külastanud praeguse surfimaailma säravaim täht, 1999. ja 2000. a freestyle?i maailmameister Josh Stone. Purjelaualiidu juhatuse liige Tarmo Käosaar nägi Stone?i külaskäigust otsest kasu meie surfaritele. ?Enne räägiti vaid sellest, kuidas meil ei saa hüppeid ja trikke teha, et pole laineid ja tingimusi,? meenutab Käosaar. ?Siis tuli Josh Stone ja näitas Pirital põlvekõrguses vees selliseid asju, mida meie mehed uneski poleks uskunud!? Toimus hüppeline areng ja praegu tehakse neid trikke juba järele.

Kui kursused seljataga, sõbra purjelauda tüütuseni laenutatud ja hoolimata valusatest lihastest ikka veel entusiasm alles, on paras aeg endale isiklik purilaud muretseda. Osta võib kas uue või kasutatud surfikomplekti. Varustuse soetamisel tuleb teada käibetõde: mida väiksem on kogemus, seda suurem võiks olla surfilaud jalgade all. Muidu võib sõitmise asemel hoopis kukkumine hobiks saada. Ka puri tuleb valida väiksemamõõduline ? et oleks kergem seda veest välja sikutada. Algajale mõeldud kasutatud surfikomplekti võib osta umbes 10 000 krooni eest. Kui hind alla selle, tuleks spetsialistidelt nõu küsida, tegemist võib olla väga vana varustusega. Omal käel ?juppidest? komplekti kokkuostmise mõte tuleks algajal maha matta.

Poes maksab hädavajalik baaskomplekt ligikaudu 15 000 krooni. 20 000kroonine investeering tagab aga hea ja kiiret arengut soosiva, algajale mõeldud varustuse. Erno Kaasiku sõnul pole kallimat, edasijõudnute varustust, esialgu mõtet osta. Surfis tuleb kõik arenguetapid loogilise reana omal nahal läbi elada, midagi vahele jätta ei saa.

Seoses oskuste täienemisega kerkib vajadus uute purjede ja laudade järele. Tavasurfaril on Erno Kaasiku väitel vähemalt kaks lauda ja neli-viis purje. Õnneks on Eestis hästiorganiseeritud järelturg, kasutatud varustust saab spordipoodide kaudu realiseerida.

Eesti oludes tuleb surfajal tähelepanelikult suhtuda oma riietusesse. Spetsiaalriietuseta sõitmiseks sobivad vaid mõned päevad meie suvest. Purjelaual püsimiseks tuleb algajal kasutada kummitallaga ketse või surfisusse.

Veekindel kalipso ei lase märga keha maha jahtuda ning kaitseb ka kukkumise korral ning lauale ronides. Kalipsosid on mitut tüüpi ja erineva paksusega. Särgilaadset kalipsot kasutatakse meil soojade ilmadega. Tegelikult kannavad lõunamaa surfarid seda hoopis päikesekaitseks. Suvel kasutatakse ka lühikeste käiste ja säärtega kalipsot. Algajale sobib aga universaalkalipso, millel on pikk sääreosa ja vajadusel äravõetavad käised. Täispikad kalipsod sobivad jahedate ilmadega surfamiseks, olenevalt materjali paksusest kaitsevad nad sõitjat isegi nullilähedases temperatuuris.

Eesti on surfamiseks ümbruskonnas parim koht. 3794 kilomeetrit rannajoont pakub külluslikult liivaseid ja laugeid kaldaid. Soomlaste ja rootslaste purjelaudurid peavad samal ajal kaljustel randadel turnima. Kuigi Läti ja Leedu rannad on head, pakub just kohalik, rohkete neemetippude ja lahesoppidega rannik surfajale ideaalilähedasi tingimusi.

Õige sõiduelamuse annab vinge tuul ja kõrge laine. Eksivad need, kes arvavad, et meie vaiksel rannal pole trikke ja hüppeid võimalik teha. Hiiumaa rannikul, Ristnas võib ?õige? ilmaga kohata ligi kümnemeetrise kõrgusega laineid. Korraliku riietuse puhul pole õhutemperatuuril erilist tähtsust. Teoreetiliselt saab surfiga tegeleda nii kaua, kui meri jääs pole ja termomeeter plusskraade näitab. Kindlasti peab surfaja varustusse kuuluma päästevest.

Ettevõtjast surfifanaatik Virgo Korv julgeb ka endale tunnistada, et hobist on saanud sõltuvus. Lauaga merel kihutades leidis ta uuesti lapsepõlve unenägudest meelde jäänud lendamistunnet. Teised surfarid tunnevad teda kui friiki, kes on aastaid olnud tali- ja tormisurfajate eesotsas. Tänaseks on meie vetel poolsada meest, kes ei jäta surfamisel ühtki kalendrikuud vahele. Iseõppimist pooldav Virgo Korv jõudis ekstreemsena näiva talisurfamiseni teadmatuse läbi. Seitse aastat tagasi hobisse sisse elades ei tulnud talle pähegi, et tavaliselt lõpetatakse lauaga merel käimine sügiseti ära. Nüüd katkestab Virgo hooaja vaid õhutemperatuur. Miinuskraadidega lihtsalt ei saa surfata, varustus ja riided lähevad jäässe. Hasartsed purjelaudurid ootavad juba kannatamatult oktoobrikuu ?ilusaid? ilmasid. Sügistormidega algab nende hooaja kulminatsioon. ?Kui raadiost öeldakse, et tiiburid ei välju, on vaja kiiresti merele minna,? selgitab Virgo Korv hea surfiilma olemust. Abikaasa arvates on surf teinud Virgost parema inimese. Pinged ja halva tuju võtab merel kihutamine ära, koju jõuab positiivne, abivalmis ja rahulolev mees.

Surfamisega saavad ühtmoodi tegeleda nii naised kui ka mehed. Eesti vetel on aga õrnem pool tagaplaanile jäänud. Viimastel aastatel on naiste surfi edendamisega tegelema hakanud Purjelaualiidu juhatuse liige Tarmo Käosaar. Tema veab esimest vaid naistele mõeldud purjelauavõistlust ? Lady?s Surf.

Hambaarsti ametit pidav Anneli Aleksius on surfanud vahelduva eduga kümme aastat. ?Surf on minu jaoks kõige meeldivam vaba aja veetmise vorm,? tõdeb Anneli. ?Võistlussporti ma ei pürgi, see eeldaks pikemat hooaega ja välismaal harjutamist,? toob ta põhjuse, miks surfamine siinsete naiste seas populaarne pole. Harrastajate võistlustest võtab Anneli Aleksius osa oma oskuste arendamiseks. Anneli usub, et töömõtetest puhkamiseks on surf parim võimalus ? kolm tundi surfamist puhkab vaimu nagu kolm tavalist puhkepäeva. Ka füüsiline koormus on korralik. ?Akrobaatika kõigile lihasgruppidele ning igavust pole karta ? see on ka üks põhjus, miks ma seda ala nii väga armastan. Alati on midagi uut õppida.? Anneli on täheldanud, et surfamine on teda muutnud. Ta naudib tuulist ilma ja süda olevat soojemaks läinud.

Hetkel kuum