Läbi piinade surfiparadiisi

Purjelauaga sõitmine on laiemale publikule arusaadavaks hobiks saanud alles viimastel aastatel seoses vaatemängulise funboard?i saabumisega meie vetele. Kui suure olümpiaklassi purjelauaga sõitmine tundus üksikute huntide igava ajaviitena, siis väikeste ja kiirete laudadega trikkide tegemine ja kihutamine muutus paljudele põnevaks ja aitas kaasa surfipisiku levimisele.

Kaheksakordne Eesti ja neljakordne Balti meister Erno Kaasik töötab hobist vabal ajal müügijuhina Exstreme Spordi kauplusteketis. Ta selgitab, et surfi hobiks kujunemine on väga raske. ?Tegu pole jalgpalli või rattaga, et lähed poodi, ostad varustuse ja juba saadki mõnu tunda,? toob Kaasik lihtsa võrdluse.

Soovi ja reaalse surfajaks saamise vahele jääb palju negatiivseid emotsioone, lõputud suplused jahedas vees, kriibitud sääred ja marraskil põlved. Vaid vähesed hurraaga alustajad saavad aja möödudes ?päris? surfajateks.

Eesti on surfamiseks ümbruskonnas parim koht. 3794 kilomeetrit rannajoont pakub külluslikult liivaseid ja laugeid kaldaid. Soomlaste ja rootslaste purjelaudurid peavad samal ajal kaljustel randadel turnima. Kuigi Läti ja Leedu rannad on head, pakub just kohalik, rohkete neemetippude ja lahesoppidega rannik surfajale ideaalilähedasi tingimusi.

Õige sõiduelamuse annab vinge tuul ja kõrge laine. Eksivad need, kes arvavad, et meie vaiksel rannal pole trikke ja hüppeid võimalik teha. Hiiumaa rannikul, Ristnas võib ?õige? ilmaga kohata ligi kümnemeetrise kõrgusega laineid. Korraliku riietuse puhul pole õhutemperatuuril erilist tähtsust. Teoreetiliselt saab surfiga tegeleda nii kaua, kui meri jääs pole ja termomeeter plusskraade näitab. Kindlasti peab surfaja varustusse kuuluma päästevest.

Ettevõtjast surfifanaatik Virgo Korv julgeb ka endale tunnistada, et hobist on saanud sõltuvus. Lauaga merel kihutades leidis ta uuesti lapsepõlve unenägudest meelde jäänud lendamistunnet. Teised surfarid tunnevad teda kui friiki, kes on aastaid olnud tali- ja tormisurfajate eesotsas. Tänaseks on meie vetel poolsada meest, kes ei jäta surfamisel ühtki kalendrikuud vahele. Iseõppimist pooldav Virgo Korv jõudis ekstreemsena näiva talisurfamiseni teadmatuse läbi. Seitse aastat tagasi hobisse sisse elades ei tulnud talle pähegi, et tavaliselt lõpetatakse lauaga merel käimine sügiseti ära. Nüüd katkestab Virgo hooaja vaid õhutemperatuur. Miinuskraadidega lihtsalt ei saa surfata, varustus ja riided lähevad jäässe. Hasartsed purjelaudurid ootavad juba kannatamatult oktoobrikuu ?ilusaid? ilmasid. Sügistormidega algab nende hooaja kulminatsioon. ?Kui raadiost öeldakse, et tiiburid ei välju, on vaja kiiresti merele minna,? selgitab Virgo Korv hea surfiilma olemust. Abikaasa arvates on surf teinud Virgost parema inimese. Pinged ja halva tuju võtab merel kihutamine ära, koju jõuab positiivne, abivalmis ja rahulolev mees.

Surfamisega saavad ühtmoodi tegeleda nii naised kui ka mehed. Eesti vetel on aga õrnem pool tagaplaanile jäänud. Viimastel aastatel on naiste surfi edendamisega tegelema hakanud Purjelaualiidu juhatuse liige Tarmo Käosaar. Tema veab esimest vaid naistele mõeldud purjelauavõistlust ? Lady?s Surf.

Hambaarsti ametit pidav Anneli Aleksius on surfanud vahelduva eduga kümme aastat. ?Surf on minu jaoks kõige meeldivam vaba aja veetmise vorm,? tõdeb Anneli. ?Võistlussporti ma ei pürgi, see eeldaks pikemat hooaega ja välismaal harjutamist,? toob ta põhjuse, miks surfamine siinsete naiste seas populaarne pole. Harrastajate võistlustest võtab Anneli Aleksius osa oma oskuste arendamiseks. Anneli usub, et töömõtetest puhkamiseks on surf parim võimalus ? kolm tundi surfamist puhkab vaimu nagu kolm tavalist puhkepäeva. Ka füüsiline koormus on korralik. ?Akrobaatika kõigile lihasgruppidele ning igavust pole karta ? see on ka üks põhjus, miks ma seda ala nii väga armastan. Alati on midagi uut õppida.? Anneli on täheldanud, et surfamine on teda muutnud. Ta naudib tuulist ilma ja süda olevat soojemaks läinud.