Vaadeldes tegutsevate ettevõtjate ja pankrotti läinud ettevõtjate suhtarvu, tuleb tunnistada, et Eestis pole pankrottide arv suur, vaid pigem väike.

Asi aga pole kvantiteedis, vaid kvaliteedis. Kui Eesti ettevõtluses on nn röövkapitalism möödunud ja hakkab valitsema õigus ja hea tava, siis seda ei saa öelda pankrotimenetluse kohta.

Tiina Mitt (vt ?Pankrotihaldur ? piksevarras võlgniku ja võlausaldajate vahel?, ÄP, 26.09) rõhutab põhjendatult, et pankrotihalduri töö on ääretult pingeline ja vastutusrikas. Lisaksin, et see töö on juhtimise meistriteos ja samas ka kunst. Osa halduritest on pärast paari protsessi edasistest loobunud. Teise ja mitte väikese osa juures võime aga märgata selle keerulise kunsti muutmist halvamaitseliseks haltuuraks.

Pankroti eesmärk ideaalis peaks olema maksuraskustesse sattunud ettevõtte taaskäivitamine. Kahjuks pole avalikkuseni jõudnud ühtegi teadet selle kohta, et mõni pankrotihaldur oleks sellega Eestis toime tulnud. Seda takistab juba pankrotiseadus, mis stimuleerib kõige mahamüümist võimalikult kiiresti, mitte aga ettevõtte taaskäivitamist.

Teisalt aga on pankrotihaldurid meil puudulikult ette valmistatud. Pankrotihaldurite ettevalmistamiseks on praegu vaid 50tunnised kursused, mis ei anna pankrotihalduritele vajalikke teoreetilisi teadmisi ettevõtte saneerimiseks.

Tiina Mitt väljendab pankrotihaldurite seas laialt levinud arvamust, et see töö on midagi erilist, mida võivad mõista vaid need, kes on ise haldurina töötanud. Olen veendunud, et ka pankrotihalduri töö peab alluma eelkõige õigussüsteemis kehtivatele õigusnormidele nagu teisedki ametid.

Selleks et mõista kohut kelmi üle, ei pea kohtunik eelnevalt kelmusi toime panema.

Rõhutan, et kui ajutine pankrotihaldur teeb oma kulude kalkulatsiooni, siis peab see olema samamoodi realistlik ja dokumenteeritud nagu iga teisegi oma. Kuna Tiina Miti artiklist selgub, et minu artiklit ?Pankrotihaldurid ise teevad ja ise söövad? (ÄP, 19.09) võib mõista ka valesti, siis siin väike täpsustus. Ma ei pea pankrotihalduri tunnitasu 180 krooni kõrgeks, vaid jutt oli sellest, et aruandes on tunde põhjendamatult juurde kirjutatud.

Ametlikes teadaandeis ilmunud materjalide põhjal võib öelda, et ajutise pankrotihalduritasu on ka 3500 krooni ja keskmise keerukuse puhul ei tohiks ajutise pankrotihalduri tasu ületada 5000 krooni.

Seda lihtsat tõde ei muuda ka see, et nii tegevat kõik haldurid, nagu väidavad õiguskaitseorganite huvisfääri sattunud. Tegelikult kõik haldurid nii muidugi ei tee.

Tiina Mitt rõhutab põhjendatult maksuameti erilist osa pankrottides. Kahjuks juhtub ka nii, nagu eelmistes kirjatükkides näitena kasutatud pankrotimenetluse puhul: maksuameti töötaja ei piirdu ainult maksuameti esindamisega, vaid figureerib ka pankrotitoimkonnas, kus seaduse järgi võivad olla vaid füüsilised isikud. See on kõige ehtsam korruptsioon.

Mõned järeldused:

- pankrotiseadus vajab olulist korrigeerimist;

maksujõuetuse kindlaksmääramist ei tohi usaldada ajutistele halduritele, vaid tuleb kasutada ekspertide abi;

pankrotitoimkonna liikmete staatus peab kujunema analoogiliseks kohtu kaasistujate staatusega, selles ei tohi osaleda ei avaliku teenistuse ega ka võlausaldajate lähedased, rääkimata võlgniku lähedastest; pankrotitoimkonna liikmeks olemine ei tohi kujuneda avaliku teenistuse töötajate oluliseks lisasissetuleku allikaks;

Eesti Pankrotihaldurite Ko-da peaks jälgima, et menetluskoormus pankrotihaldurite puhul ei jaguneks nii ebaühtlaselt, kui see on välja kujunenud praegu. Ka menetletavate pankrottide arvu osas on vaja järgida rahvusvaheliselt väljakujunenud head tava;

on vaja välja koolitada pankrotihaldurite uus põlvkond.