Segadust külvav seadus muutub mõttetuks

14. veebruar 2001, 00:00

Valitsus on võtnud tõsiselt käsile Eesti keskkonnapoliitika reformimise, mis on iseenesest teretulnud, ent valitsuse poolt on siiski lubamatu kirjutada seadustesse juba eos põhimõte, et kõik kaasnevad kulutused tuleb toote või teenuse lõpptarbijal kinni maksta. Euroopa Liidu keskkonnadirektiivide täitmine ja keskkonnajuhtimissüsteemide rakendamine aga nõuab miljonitesse kroonidesse ulatuvaid kulutusi.

Igasugune seadus on mõttetu, kui see teenib vaid käsu korras tulemuse saavutamise eesmärki. Uusi euronõuetest lähtuvaid seadusi ja ettekirjutisi tuleb kui oavarrest, ühel hetkel seatakse ettevõtja fakti ette, et selleks ja selleks tärminiks olgu need ja need tingimused täidetud.

Ametnikud manavad ettevõtjate silme ette pildi, et paari aasta pärast ei soovi keskkonnasäästlik Euroopa lagastava Eestiga enam mingit tegemist teha. Neil võib ju õigus olla, ent kas nad ei unusta, et Euroopa Liitu kuuluvad riigid on arenenud teise skeemi järgi, kui Eestil see paraku omal ajal võimalik oli.

Üha enam saab selgemaks, et selgust ja konkreetsust on euroliidu soovidest ja tahtmistest palju loota. Ikka on nii, et kõik, mis seostub Euroopa Liidu normide ja direktiividega, hägustub paberimajanduses ning erinevates tõlgendustes. Asjast saab aru vaid käputäis ametnikke, kes euronõuded ?maale toonud?. Kui sedagi, sest ka keskkonnaauditeid teostavate konsultatsioonifirmade spetsialistid on sunnitud tõdema, et käesoleva aasta algusest kehtiv keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seadus jätab selgusetuks, millistele nõuetele siis ikkagi ettevõtte auditeeritav keskkonnajuhtimissüsteem peab vastama. Ühes Euroopa Ühenduse direktiivis (IPPC 96/61) seisab aga mustvalgel 130 Eesti suurkäitist, kellele laieneb kohustus viia oma tootmine ja muu tegevus 2007. aasta lõpuks vastavusse komplekslubades sätestatud tingimustega. Kusjuures see juba ka avalikkuses tüliõunaks tõusta jõudnud kompleksluba määrab ära konkreetse ettevõtte keskkonda säästva arengu kriteeriumid, nn parima võimaliku tehnika kasutamise, nõuab tootjatelt miljonitesse kroonidesse ulatuvaid investeeringuid ja on loetelusse kuuluvatele käitistele kohustuslik.

Vajalike investeeringute mahtu üleminekuks parimale võimalikule tehnikale hindavad ettevõtted ise 7,5 miljardile kroonile, millest ainuüksi 4 miljardit tuleb välja käia elektrijaamadel. Tegelikkuses võivad kulutused olla üle kahe korra suuremad. Hoiatus, mis tegelikult ähvardusena kõlab, on õhus ? kompleksloata ettevõtted peavad uksed sulgema.

Trahvid räige keskkonnareostuse eest peavad olema tunduvalt suuremad kui raha, mida riik nõuab juba ette tootmisega nagunii kaasneva saaste väljumise ning loodusvarade kasutamise eest. Või siis tuleks alustada hoopis kogu maksusüsteemi reformimisest ja motiveerida selle kaudu ettevõtet juurutama keskkonda säästvaid tehnoloogiaid.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 09:06
    Otsi:

    Ava täpsem otsing