Tselluloosiprojekt ootab riigilt kõva sõna

Ajal, mil ajakirjanduses lööb laineid ametnike hoolimatus välisinvesteeringute kodumaale meelitamisel, kirjutab tööstuse ja keskkonna erileht taas tselluloositootmise võimalikkusest ja otstarbekusest Eestis. Kahtlemata toob ka ühe või paari tselluloositehase võimalik rajamine meile tegutsema olulise välismaise rahastaja, sest kodumaine kapital miljonitesse kroonidesse ulatuvat ettevõtmist välja ei kannata.

Spetsialistide hinnangul läheks kaasaegse 500 000 tonni suuruse võimsusega tselluloositehase käivitamine maksma keskeltläbi 1,5?2,5 miljardit krooni. Kui arvestada, et eelmisel aastal jäi Eestisse tehtud välismaiste otseinvesteeringute kogumaht 5,5 miljardi krooni kanti, siis annaks ainuüksi tselluloosiprojektile rahastaja leidmine juba ligi poole kogu aastastest investeeringutest.

Paraku veereb tselluloositeema kui tuline kartul ühest ametkonnast teise, ilma et asi karvavõrdki edasi nihkuks. Peame arvestama, et kui uut paberitehast ei käivita meie, siis teevad seda lätlased ja kui kord juba Lätimaal tselluloositootmine käib, siis Eestisse ei hakka vähemalt lähiaastatel enam keegi uut tehast ehitama.

Tselluloositootmisega kordub sama, mis omal ajal fosforiidikaevandamisega. Fosforiidisõda paisus rahvuslikuks vabadusvõitluseks, mis põhines aga siiski vaid emotsionaalsusel. Kümmekond aastat pärast fosforiiditööstusele vee pealetõmbamist hakkavad taas pead tõstma need, kes on veendunud, et see, mis tehti, oli suur rumalus ning viimane aeg on fosforiidi kaevandamine ja rikastamine uuesti käima panna. Ka tselluloositootmine lõpetati kui keskkonnaohtlik ja ebaotstarbekas. Nüüd seisame lõhkise küna ees ? maailm küsib meilt tselluloosi, kuid meil pole neile midagi pakkuda.

Ühelt poolt oleme ilma Eesti jaoks küllaltki traditsioonilisest tööstusharust, mille toodangu järele püsib maailmaturul jätkuv nõudlus ja kus kodumaise tooraine puudust pole karta. Potentsiaalsed investorid aga kõhklevad, kuna need, kellest sõltub nende veenmine, targu vaikivad. Või ei tea isegi, mida tahta. Investor ootab riigilt garantiid infrastruktuuride ja tooraine osas, samuti loodetakse, et riik osaleks projekti rahastamisel kolmandiku kuni poole ulatuses.