Eesti Nokia jääb unistuseks

Kohvipaksu pealt vaatamine. Sest ka see on miski, mille kohta on raske öelda, mis juhtub kümmekonna aasta pärast. Maksukoormuse üldist langust Euroopa ei näita: tohutute subsiidiumide vastane võitlus põllumajanduses käib sõnalisel tasemel, bürokraatia ei vähene, ?sotsiaalsete? (tegelikult jälle - bürokraatlike) programmide parajustumist ette näha ei ole.

Euroopas kehtib üldine põhimõte: maksu maksab see, kes maksab. Kuivõrd oleme üsna lihtsa maksusüsteemiga ja aus riik, siis jääme me maksma. Ja veel: proportsioonis üldise arengutasemega on meie jaoks sotsiaalsed programmid kallimad ja tootmisele tapvamad. Asi pole selles, et me keegi ei tahaks head ja lahked olla, lihtsalt meie rahakott ei võimalda meil veel nii lahke olla, kui me tahaksime. Eurovangla tingimused ei tohiks siiski olla paremad meie vanainimeste elutingimustest väikelinnade agulites.

Tehniliselt mitte midagi, seni ? kuni kaupleme Euroopa sees. Kuid maailmakaubanduses saame endale kõik need rõõmud, mida üks kolisev valuuta endaga kaasa toob pluss pangajuhatuse (Euroopa pangas), kes väidab täiesti avalikult, et ta ei saa aru, mis maailma ja Euroopa majanduses sünnib.

Ainult üks alternatiiv ongi: Euroopa Liit. Aga seniste suhete ja assotsiatsioonilepete süsteemi tasemel. Ja millalgi aastakümnete pärast, kui EL ennast vahepeal hästi üleval peab, ehk ka ühinemine. Igatahes pole idee iseseisvuse kaotamisest alternatiivitu.

Kes võidavad liitumisest? Tähtsuse järjekorras. Ametnikud, kes läbirääkimisi pidasid ja endale Brüsseli alluvuses ja vastavate palkadega kohad kindlasti juba tallele pannud on. Teiseks, vähemalt esialgu, need tootmisharud, millel on lootusi subsiidiumitele (meie kõikide teiste arvel). Kolmandaks ja ilma naljata ? võidavad noored õppimisvõimaluste näol ja eriti andekad töövõimaluste näol Euroopa turul. Aga tegelikult on see väga hea küsimus. Vastust pole sellele tegelikult tänini mitte keegi andnud ? kas ELiga liitudes üldse midagi võidetakse.

Parajalt ikka on, aga seda konkurentsivõimet on juba näha ja selle vastu EL juba ka sõdib. Asju ?Made in Estonia? ei tule palju ja idee ?Eesti Nokiast? kuulub fantaasia valda koos väikerahvaste interneti maailmakongressi, Vasjuki maleturniiri ja muu taolisega. Aeg Eesti Nokiaks on möödas ja seda ei saa tagasi. Oleme määratud allettevõtjaiks, ?pulkade? tegijaiks teistele. Mis seal siis ikka: saame ju hakkama ja virisemiseks pole põhjust. Ainus probleem on see, et liitumine ELiga meie seda staatust paremaks ei muuda ja ega pole tarviski.

Propaganda tasemel ? vägagi head tööd. Pange tähele: isegi euroametnikud ei oska ühtegi korralikku plussi Euroopa kasuks öelda, aga mingisugune proeuroopaline massipsühhoos juba käib. Tegelikult tahaksin aga täiesti ausalt ja üldsegi mitte riukalikult teada ? mida ELiga liitumine meile annab. Ärgu süüdistatagu mind rahvuslikus egoismis: Eesti peale peab kõigepealt siiski mõtlema Eesti ise.

Tundub, et senise propagandakampaania üheks trikiks on olnud mistahes sisulise diskussiooni vältimine. Ma ei saa mitte midagi ei kinnitada ega ümber lükata, sest puudub argumenteerimise faktiline baas. On palju loitsimist ja see on seniks ka kõik.

Plaanime jah, kui senistest töödest käed vabaks saame. Paneme kokku õigusteaduskonna ja juhtimisteaduskonna pead ja hakkame vaatama - prof Ivar Raigiga oleme asja enestele otsustanud. Püüame vaadata asju objektiivselt ja just nimelt selle nurga alt ? mis juhtub majanduses pärast astumist ELi. Programmi esialgne pealkiri on kuulsast katastroofifilmist laenatud: The Day After.

Autor: ÄP Online