Finantsinvesteeringud bilansis turuväärtusesse

Alates aasta algusest rakendus uus rahvusvaheline raamatupidamise standard IAS 39 ?Finantsinstrumendid?. IAS 39 on esimene standard, mis kehtestab arvestusprintsiibid peaaegu kõikide finantsinstrumentide jaoks.

Finantsinstrumentideks loetakse sealjuures raha, väärtpaberiinvesteeringuid, õigust saada ja kohustust maksta raha ning derivatiivseid finantsinstrumente (optsioonid, forwardid, futuurid jne).

Rahvusvahelise raamatupidamise standardi IAS 39 üks olulisemaid uuendusi on see, et ta nõuab senisest märksa enamate finantsinstrumentide kajastamist bilansis nende turuväärtuses. Siiski on seal ka terve rida erandeid ? näiteks valdav osa finantskohustustest jääb bilansis endiselt nende soetusmaksumusse.

Seega on IAS 39 teatud mõttes ?kompromiss-standard? nende riikide vahel, kes suhtusid turuväärtusesse suure umbusuga ning nende riikide vahel, kes soovisid, et kõik finantsinstrumendid oleksid bilansis turuväärtuses.

IASi Komitee (IASC) ei ole saladust teinud asjaolust, et IAS 39 on ainult üks vaheetapp finantsinstrumentide kajastamise reguleerimise teel. IASC pikaajaline eesmärk on, et kõik finantsinstrumendid ilma igasuguste eranditeta saaksid bilansis kajastatud nende turuväärtuses.

Siiski on tõenäoline, et IAS 39 reeglid jäävad kehtima veel vähemalt järgnevaks 4?5 aastaks.

IAS 39-l on äärmiselt suur mõju finantsasutuste raamatupidamistele, kuna selliste asutuste bilansid koosnevadki suures ulatuses ainult finantsinstrumentidest.

Suuremal või vähemal määral mõjutab rahvusvaheline raamatupidamise standard IAS 39 aga ka ?tavaliste? tööstus- ja kaubandusettevõtete raamatupidamist. Tavaettevõtte puhul tuleks silmas pidada eelkõige järgnevaid valdkondi:

Väärtpaberid turuväärtusesse. IAS 39 nõuab turuväärtuse rakendamist praktiliselt kõikidele finantsinvesteeringutele.

Ainsaks erandiks on võlakirjad, mida hoitakse lunastustähtajani ning aktsiainvesteeringud, mille puhul puudub igasugune võimalus turuväärtuse hindamiseks (nendega ei toimu tehinguid ning puuduvad ka alternatiivsed meetodid nende reaalväärtuse hindamiseks).

Efektiivne intressimäär. Laenude ja muude intressi kandvate varade ja kohustuste intressiarvestus peab tuginema efektiivsel (ehk tegelikul) intressimääral, mitte laenulepingusse kirjutatud nominaalsel intressimääral.

Erinevusi nende kahe määra vahel võivad tekitada suured tehingukulud. Näiteks juhul, kui 50 miljoni krooni suuruse 10 nominaalintressiga laenu saamiseks olite sunnitud tegema 1 miljon kulutusi, siis tähendab see, et reaalselt saite te laenu ainult 49 miljonit.

Kuna pank nõuab teilt intresse ikkagi arvestatuna 50 miljonilt (ehk 5 miljonit aastas), siis tähendab see, et teile läheb see laen tegelikult kallimaks kui on lepingusse kirjutatud ? 5 miljonit intresse arvestatuna 49 miljonilt kroonilt teeb efektiivseks määraks 10 asemel 10,2.

Derivatiivid bilanssi. Juhul, kui juhtute mingil põhjusel sõlmima derivatiivseid lepinguid (näiteks valuuta-forward, aktsiaoptsioon või intressiswap), tuleks meeles pidada, et need derivatiivid tuleb kajastada nende turuväärtuses ka teie bilansis.

Senise praktika kohaselt peeti derivatiivide üle arvestust sageli bilansiväliselt.

Peale eeltoodu sätestab IAS 39 reeglid ka faktooring- ja repolepingute kajastamiseks, finantsvarade allahindluseks, riskimaandamisinstrumentide arvestuseks ja paljudes muudes finantsinstrumentidega seotud valdkondades.

Kuna mitmed finantsinstrumentide kajastamist puudutavad valdkonnad on Eesti raamatupidamise seaduse (ERS) poolt hetkel reguleerimata, soovitan rakendada IAS 39 põhimõtteid ka Eesti hea raamatupidamistava kohaselt koostatud aruannetes.

Probleeme võib aga tekkida finantsinvesteeringute kajastamisel nende turuväärtuses. Eesti raamatupidamise seadus nõuab teatavasti pikaajaliste finantsinvesteeringute kajastamist nende soetusmaksumuses ning lühiajaliste investeeringute kajastamist madalamas soetusmaksumusest ja turuväärtusest.

Usun, et ?õige ja õiglase? kajastamise huvides oleks aktsepteeritav ka ERSi aruannetes rakendada finantsinvesteeringute hindamisel rahvusvahelise raamatupidamisse standardi IAS 39 reegleid ja seega kajastada investeeringuid nende turuväärtuses.

Vastavalt ERSi §-le 18 (7) tuleks sellisel juhul aruandes põhjalikult selgitada, miks peeti vajalikuks Eesti raamatupidamise seaduse põhimõtetest mööda minna.

Raamatupidamise Toimkonnal tasuks aga kaaluda rahvusvahelise raamatupidamise standardi IAS 39 meetodite rakendamist ja turuväärtuse senisest laialdasemat kasutamist ka ERSi aruannetes.