Sotsiaalkulutuste kasv ei vasta ühiskonna huvidele

Tegemist on maksukoormuse 1,5% tarbetu tõusuga, kuna eelnõuga on selgelt paigast ära eesmärgi ja selle saavutamise vahekord. Eelnõu koostajad on pidanud vähetähtsaks asjaolu, et kehtiva õiguse kohaselt saavad töötuks jäänud isikud raha niigi kahest allikast: tööandja käest töölepingu lõpetamise raha ja riikliku toetust abiraha näol riigieelarvest. Kuigi töötuskindlustuse eesmärk peaks olema kehtiva alafinantseeritud abiraha süsteemi asendamine tõhusamaga, luuakse siin sisuliselt topeltgarantiid.

Tööandjal säilib kohustus tasuda töölepingu seaduses ettenähtud hüvitisi, uue korra kohaselt lisandub sellele hüvitis töötuskindlustusfondist. Töötaja väljub töösuhtest mitu korda jõukamana kui tööd tehes.

Seaduse mõttetust ei muuda olematuks ka argument, et töötaja on selle ise kinni maksnud. Ettevõtjad käsitlevad kõiki töötajale kehtestatud makse paratamatult ettevõtte tööjõukuludena.

Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus

Lisaks töötuskindlustusele on juba käesoleva aasta 1. septembrist kavas luua uus tööõnnetuste ja kutsehaiguste kindlustuse süsteem, mis oma kulukusega täidab peamiselt kindlustusandjate huve. Tööõnnetuste sundkindlustusega muudetakse oluliselt kehtivat töövigastuste hüvitamise süsteemi.

Uue süsteemi kohaselt hakkavad kindlustusega tegelema kindlustusseltsid ja kindlustusseltside poolt loodav garantiifond. Tähelepanuväärne on antud juhul asjaolu, et vastava kindlustusega saavad tegeleda vaid Eesti kindlustusseltsid, kelle poolt osutatavad teenused on enamasti mitmeid kordi kõrgemad välisriikide seltside pakutavast. Kuna ettevõtjate esindajaid tariifi kujundamisest osa võtma ei lubata, on ettevõtted teenuse tarbija mõju all.

Eelnõu koostajate arvates toob kindlustusskeemi rakendamine kehtestamine esialgu kaasa 1,5 ? 1,8 % suuruse keskmise tööjõukulude kasvu. Tööandjate ja tööstuse keskliit prognoosib keskmiseks kindlustuspreemia suuruseks 3%, tööstuses aga kuni 10% tööjõukuludest. Kulutuste järsk tõus viib lähtuvalt majandussektorite eripärast kas palkade vähenemiseni, palgatõusu edasi lükkumiseni, tööstussektori konkurentsivõime vähenemiseni või tarbijahindade tõusuni.