Probleemid ravikindlustuse seaduse eelnõus

Riigikogu menetlusse antud ravikindlustuse seaduse eelnõu taotleb kaht eesmärki. Raske on öelda, kas olulisem on soov viia ajast ammu maha jäänud regulatsioon kooskõlla ühiskonnas kümne aasta jooksul toimunud ümberkorraldustega (sh muutunud õiguskeskkonnaga), või on esmatähtis hoopis üha pingelisemaks muutuvate rahastamisprobleemide leevendamine.

Esimeses aspektis tuleb rõhutada, et on ülimalt kahetsusväärne, kui uus seadus sekkub töösuhete regulatsiooni ja hakkab seda moonutama. Ent kui töötaja ravikindlustuse kaitse seatakse sõltuvusse töösuhte pikkusest, kaasneb sellega paratamatult negatiivne mõju töösuhetele. Inimene tunnetab kõige vahetumalt neid meetmeid, mis ühel või teisel viisil mõjutavad tema majanduslikku olukorda. Seadus vähendaks töötajate sissetulekuid sellega, kui ajutise töövõimetuse hüvitist hakataks senise teise haiguspäeva asemel maksma alles neljandast haiguspäevast alates. Eesti Ametiühingute Keskliidu seisukoht on selles küsimuses selge: haiguse korral töötaja asendussissetulek väheneda ei tohi. Kui seadus vabastab haigekassa hüvitise maksmisest esimeste haiguspäevade eest, peab see kohustus tingimusteta minema üle tööandjale. Peaks ju tema olema eluliselt huvitatud sellest, et töötajad võimalikult hästi oma tööd teeksid ja haiged ei oleks.

Rahastamismedali teine külg peegeldab inimeste kasvavaid kulutusi tervishoiule. Siinkohal olgu nimetatud vaid olulisemad kavandatud muudatused: täiskasvanute hambaravi täies ulatuses tasuliseks muutmine, visiiditasu tõus, omaosaluse ja mitmesuguste lisatasude kehtestamine. Kõige variserlikumad on argumendid, millega püütakse põhjendada voodipäevatasude seadustamist. Sisuliselt tahetakse valikuvõimaluseta patsiente sundida maksma raviasutustele kümneid miljoneid kroone lihtsalt seetõttu, et haigetena ei ole neil teist väljapääsu. Kes tahab saada ravi (loe ? terveks), peab taltsa tallekesena end pügada laskma. Ei tule ju tõsisemate tervisehädade puhul alternatiivid (sh ka rahvameditsiin) arvesse.