TV1 omanik peab Eestis saama uue võimaluse

Kultuuriministeeriumi tegevusmotiive võib otsida 51 riigi osalusega firmast Eesti Ringhäälingu Saatekeskuse AS, mis oli TV1 suurim võlausaldaja Eestis. Saatekeskuse mastide külge on kinnitatud üle 10 miljoni krooni maksvad TV1 saatjad. Need saatjaid loodab saatekeskus enda käsutusse saada, kui kohus TV1 pankroti välja kuulutab. Saatekeskuse juht Rein Ruudi ei soovinud keskuse motiive võlausaldajate koosolekul täpsemalt kommenteerida. Kuigi valitsuse kontrolli all olev saatekeskus võib TV1 pankroti korral saada juurdepääsu saatjatele, jääb valitsus TV1 kahe loa tühistamisega ilma 30 miljonist kroonist aastas, kuna muudetud seaduse järgi on ühe loa hind 15 miljonit krooni.

Ohu märgiks on valitsuse suund turu suuremale reguleerimisele. 28. jaanuari Äripäevas kirjutab majandusministeeriumi nõunik Maria Alajõe, et turu reguleerimine on tarbija huvides. Mina küsiksin, kes on see tarbija, kelle huvides on võetud Eestis võimalus tegutseda näiteks kolmandal või neljandal kommertskanalil? Siin on heaks näiteks tuntud raadioajakirjanike Hans H. Luige ja Rein Langi püüdlused saada telesaadete edastamise luba OÜle Eesti Jonnipunnid. Olen kindel, et väiksem arv kanaleid tõstab Eestis telereklaami hinda ja on sellega ettevõtluskeskkonnale kahjulik.

Teine põhjus, miks TV1 peaks jätkama, on televaataja huvi. Kuigi võib öelda, et TV1 kadumist ei märgatudki ja miks sellist kanalit üldse vaja on, peab vaatajal olema õigus valikule. Seda just ajakirjanduslikus mõttes. Nii oli TV1 esimene, kes taasavastas endise tuntud telestaari Urmas Oti, kes küsitles teravalt presidendikandidaate. Oti kaasamise taga oli TV1 juhtide soov tõsta kanali vaadatavust ehk terav konkurents.

Pole võimatu, et just Urmas Oti intervjuud aitasid kaasa Arnold Rüütli valimisele Eesti presidendiks. Siit võib tuletada valitsuse soovi piirata vaba konkurentsi televisioonis, kuna vähene konkurents alandab ka kanalite sisulist taset.

Et teleturu konkurentsi säilitada, tuleks võtta kultuuriministeeriumilt õigus telelubade väljaandmiseks ja anda see mõne sõltumatu asutuse kätte, minu pärast kasvõi mõnele riigikogu komisjonile, kus on esindatud nii valitsusliidu kui vastaspoole esindajad.

Tuleb arvestada ka sellega, et TV1 omanikul, Poola telefirmal Polsat on tärganud tõsine huvi telejaamaga Eestis jätkata. Polsati osalus Balti telejaamades on konkretiseerunud, neile kuulub 100 Läti juhtivast kanalist LNT ja 98 Leedu suuruselt kolmandast jaamast Baltijos TV. Möödunud nädalal vahetati välja TV1 senine juhtkond koos Rait Killandiga ning asemele asusid Polsat Balticu juht Dariusz Mroczek ning tõlk Lemmi Erin. Telelubade taastamiseks on Polsati esindajad palganud advokaadibüroo Glikman & Glikman.

Poolakate huvi varjutab vaid otsus maksta TV1 võlausaldajatele välja ainult 20 võlasummast, kasutades selleks asjaolu, et TV1 finantseerimiseks ei pandud raha mitte aktsiakapitali, vaid anti laenu. See lõi olukorra, kus telejaama omanikfirma Eesti Sõltumatu Televisiooni ASi omakapital on 113 miljoni krooniga miinuses.

Ärieetika eeldaks Polsatilt telekanali võlgade 100list tasumist ligi 30 miljoni kroonises summas, mille hulka kuulub töötajatele välja maksmata mitme kuu palk. See lõpetab kiiresti pankrotiasja ja annab võimaluse tagasi saada vähemalt osa endistest töötajatest.