Sõbramehekapitalism

USA valmisolek pakkuda lennukompaniidele multimiljonidollarilisi käendusi või luua kartelle terase- ja alumiiniumitööstuste kaitsmiseks paneb arvama, et vabaturu ideoloogia on õhuke pealiskiht vanamoodsale korporatiivsele heategevusele: anda neile, kellel on sobivad sidemed.

Mõnede inimeste jaoks on fakt, et Enroni probleemid paljastati, tunnistuseks sõbramehekapitalismi puudumisest. Olen teisel arvamusel. See on tunnistuseks vaba ajakirjanduse tähtsusest, mis ei saa kuritarvitusi lõpetada, kuid võib neid vähendada. Kui meedia hakkas Enronit lähemalt uurima, tuli avalikuks kongressisaadikute arv, kes aktsepteerisid Enronilt saadud raha. Kampaaniate toetused olid investeeringuks. Nagu teised Enroni investeeringud, toimis see lühiajaliselt hästi, kuid ei olnud tulemuslik pikas perspektiivis.

Mida õpiti? Enroni skandaal sunnib reformima kampaaniate finantseerimist puudutavaid seadusi. Demokraatiat õõnestavad korporatiivsed huvid. Bushi administratsioon keeldub aga avalikustamast infot, mis võiks näidata korporatiivsete huvide rolli valitsuse energiapoliitika kujundamisel.

Teised õppetunnid puudutavad informatsiooni ökonoomikat. Investoritel peab turgudel tegutsemiseks ja efektiivseks ressursside paigutamiseks olema võimalikult palju infot. Antud juhul tekivad huvide konfliktid. Omanike ja tegevjuhtide jaoks on loomulikult stiimuliks pildi võimalikult roosiline esitamine. Auditeerimine peaks potentsiaalsetele kuritarvitustele piiri panema. Kuid kes peaks valvama valvureid? Kes peaks auditeerima audiitoreid?

Audiitorid soovivad oma reputatsiooni säilitada. Nõustamise ja auditeerimise vastastikune sidumine tekitab aga stiimuli rahuldada kliente, kellele ei meeldi ebasoodsad aruanded. Arthur Levitt, endine väärtpaberi- ja valuutakomitee esimees, nägi selle konflikti olemust. Kuna audiitorfirmades keskenduvad paljud omaenese lühiajalistele huvidele, kompromiteerub auditite usaldusväärsus. Levitt on ehk kogu selle jäämineku ülistamata kangelane. Pole ime, et audiitorfirmade ja nende korporatsioonidest klientide salakildkond jõuliselt ründas tema ettepanekut eraldada konsulteerimine auditeerimisest.

Enroni kokkuvarisemine näitas, et piiranguteta turud ise ei pruugi õigeid stiimuleid anda. Turud ei pruugi anda stiimuleid rikkuse loomiseks, turud võivad pakkuda Enroni tehtud kelmustükkide sarnaseid stiimuleid. Uus majandus ja selle komplitseeritud rahalised instrumendid suurendavad usaldusväärse raamatupidamisraamistiku probleemi, need muudavad selle kergemini pimestatavaks.

Praeguse aja keskne probleem on õige tasakaalu leidmine valitsuse ja turu vahel. Senise olukorra pooldajad hakkavad väitma, et Enron on erand, et selle hukk sai teoks tänu pettusele, et meil on seadused pettuse vastu ja et need, kes rikuvad neid seadusi, peaksid kandma ja kannavadki vastutust. Aga Enroni tegudes oli ka palju legaalset. Selle audiitorfirmad kinnitavad, et Enroni põhitegevus jäi seaduse piiresse ja et tuhanded firmad käituvad samamoodi.

Neil on õigus ja selles probleem seisnebki. Investorid vajavad kinnitust, et saadud informatsioon peegeldab adekvaatselt firma majanduslikku olukorda. Kehtivas normatiivses ja seadusandlikus olukorras koos derivatiivinstrumentide ja teiste bilansiväliste kohustustega investorite jaoks sellist garantiid praegu ei ole. Me vajame paremaid norme ja rangemaid seadusi.