Sundlaenu saab ära hoida

Marek Uusküla kirjutas, et ekspedeerimise mõiste ümber valitseb suur segadus ja rahandusministeeriumis tegeldakse aktiivselt selle segaduse likvideerimisega (Ekspedeerimisteenuse käibemaksustamine ÄP, 22.03.). Probleem on ses, et uue käibemaksuseaduse alusel välja antud rahandusministri määruse kohaselt ei loeta pärast 30.06.2002 enam riikidevahelise kaubaveo korraldamisega seotud kompleksse teenuse (ekspedeerimisteenuse) osutamist teenuse ekspordiks.

Uuskülale valmistas muret ekspedeerimise mõiste. Mina soovitaks selle kohta vaadata Ekspedeerijate Assotsiatsiooni ja Kaubandus-Tööstuskoja 1995. a kokkulepitud üldtingimusi ( http://www.effa.ee/effa_est.htm ). Üldtingimused tagavad kliendile kaitse vähemalt FIATA ekspedeerimisteenuste näidisreeglites sätestatud ulatuses. Ekspedeerimise kohta leiab sätteid rahvusvahelistest konventsioonidest, nt kaupade autoveolepingu (CMR) või õhuvedude reeglite ühtlustamise konventsioon (vt Riigi Teataja), millega Eesti on ühinenud.

Veel enam võib aga kasu olla ühest imeliku nimega seadusest, mida edumeelsed juristid nimetavad võlaõigusseaduseks, mis peaks üsna varsti ka jõustuma (vt RT I 2001, 81, 487). VÕSi § 854 sätestab, et ekspedeerimislepinguga kohustub ekspedeerija korraldama veose vedamise saatja arvel, saatja aga kohustub maksma ekspedeerijale tasu. Ekspedeerimine on käsundi alaliik. Ekspedeerija kohustub korraldama transpordi, kuid ta võib ka veost vedada. Kohustus korraldada veose vedamine hõlmab eelkõige sõiduki ja veotee määramist, vedaja valikut, vedamiseks vajalike veo-, lao- ja ekspedeerimislepingute sõlmimist; lepingute täitmiseks vajaliku teabe ja juhendite andmist; saatja kahju hüvitamise nõuete tagamist. Ekspedeerija võib võtta endale lepinguga muid kohustusi: veose kindlustamine, pakkimine, tollivormistuse korraldamine.

Me võime ekspedeerimisteenust nimetada käibemaksuseaduse tähenduses teenuste vahendamiseks. Sõltuvalt lepingu tingimustest võib ekspedeerija tegutseda ka oma arvel (st osta vahendatud teenus enda nimel ja müüa edasi kliendile).

Kui alates 1. juulist ei loeta ekspedeerimist enam iseseisvalt teenuse ekspordiks, peame hakkama rakendama käibemaksuseaduse teisi sätteid. KMS § 5 lg 2 p 3 kohaselt on teenuse eksport kauba või teenuse müüja ja ostja vahelise tehingu vahendamine, kui kauba tarbija asub välisriigis või kui vahendatakse teenuse eksporti.

Siit tekivadki probleemid. Ekspedeerija edasimüüdavate või vahendatavate teenuste hulka võib korraga kuuluda selliseid, mida loetakse ekspordiks, ning selliseid, mida maksustatakse 18%-lise maksumääraga. See muudab vahendustasu maksustamise keeruliseks, sisuliselt tuleb hakata kliendile esitama kaks eraldi arvet erinevate maksumääradega.

Kuna käibemaks on tarbimismaks, siis Euroopas üldtunnustatud põhimõtte kohaselt maksustatakse kaup või teenus ses riigis, kus toimub tarbimine. Sel põhjusel loetaksegi riikidevaheline kaubavedu teenuse ekspordiks. Kauba vedamine pole teenus, mida saaks iseseisvalt tarbida, tarbitakse ikka kaupa. Seega tuleb kauba veokulud maksustada seal, kus tarbitakse kaupa. Nii ka tehakse: kauba impordil loetakse veokulud käibemaksuga maksustatava tolliväärtuse hulka. Kui kaup veetakse Eestisse, maksustatakse veokulu Eestis kauba impordina. Kui kaup veetakse Eestist välja või läbi Eesti toimub transiitvedu, maksustatakse veokulud sihtkohariigis.

Kuidas tuleks maksustada veoga kaasnevad lisateenused? Minu arvates saab siin olla vaid üks võimalus. Teenused, mis on otse seotud väljaveetava kaubaga, tuleb käibemaksust vabastada, sest selliseid teenuseid ei tarbita siin. Kui kaup viiakse Eestist välja, siis sellise kauba ladustamine, ümberlaadimine, valvamine jne on teenused, mille väärtust saab tarbida vaid selle kauba välismaal asuv ostja.

Lõpptulemus on käibemaksuvabastus koos sisendkäibemaksu tagastamisega, kuid see resultaat võidakse saavutada erinevatel viisidel. Nt kui laadimise või ladustamise kulude kohta esitatakse arve Eestis asuvale vedajale, maksustatakse see 18%-lise käibemaksuga, vedaja aga suurendab nende kulude võrra oma veotasu, mida maksustatakse nullmääraga ja vedaja saab käibemaksu tagasi. Kui ladustamine või laadimise kohta esitatakse arve otse välismaisele kliendile, lisatakse arvele samuti 18%-line käibemaks, aga mitteresident saab selle järgmisel aastal KMS § 26 alusel Eesti riigilt tagasi taotleda. Ekspedeerimisteenuse kaudu on praegu võimalik sellist sundlaenu ära hoida.

Ekslik on arvata, et ekspedeerimisteenusele käibemaksu lisandumine tooks riigieelarvesse täiendavaid laekumisi. Nagu märgitud, on mitteresidentidel õigus Eestis makstud käibemaks hiljem tagasi saada. Kui ekspedeerimisteenuse saaja on Eesti ettevõtja, arvab ta käibemaksu sisendkäibemaksuna maha ? jällegi mingit täiendavat laekumist ei toimu.

Minu arvates tuleks välismaale suunatud teenuste puhul püüda maksimaalset rakendada nullmäära ja vähem käibemaksu hilisemat tagastamist, sest teine variant peletab kliendid Eestist eemale ja tekitab majandusele suuremat kahju, kui riik saab tulu sundlaenult maksmata jäänud intresside kujul.

Uusküla väitel otsivad rahandusministeerium ja keskpank poolt miljardit krooni, mis olevat Eestis lisandunud väärtuselt maksmata jäänud käibemaks. Loodan, et poole miljardi otsijad saavad aru, et kõike Eestis loodud lisandunud väärtust ei pea sugugi Eestis käibemaksuga maksustama. Käibemaksuga maksustatakse Eestis tarbitavaid (sh imporditud) kaupu ja teenuseid, mitte Eestis toodetud kaupu ja teenuseid.

Käibemaks ei ole tulumaks, millega maksustada Eestis toimunud ettevõtlusest saadud tulu. Kui rahandusministeerium leiab, et transiidiäri kasumid on nii suured, et neid võiks täiendavalt maksustada, tuleb nimetada asju õigete nimedega ja taastada selle valdkonna ettevõtjatele tulumaks või kehtestada eksporditollid. Puuduvaid käibemaksukroone tasuks hoopis otsida KMSi praaksätetest, mis jätavad nii mõnegi Eestis tarbitava kauba ja teenuse maksustamata.