Dumpinguvastane seadus

Riigikogu menetluses on praegu, planeeritud jõustumisajaga 1. juulist 2002, dumpinguvastase seaduse eelnõu. Vastamata on aga küsimus, kas seda seadust on võimalik praktikas rakendada ja kas selline väliskaubanduspoliitiline instrument on tegelikult vajalik.

Lühidalt öeldes on dumping kauba müük väljaspool tootja maad alla selle normaalhinna, eesmärgiga tõrjuda välja kohalikud tootjad ja saavutada tulevikus hinnakujundaja staatus. Dumpinguga on tegemist, kui toodet müüakse importiva maa turul odavamalt, kui seda tehakse kaupa eksportival maal (tootja koduturul).

Teoreetiliselt on dumpinguvastasel seadusel selge eesmärk. Anda alus Eesti ettevõtjatele võitlemaks välisriigist tuleva dumpingu ehk alla normaalhinna sissetuleva kauba vastu. Selleks sätestatakse uurimismenetluste korraldamise ning dumpinguvastaste meetmete rakendamise alused ja kord. On spetsiaalne uurimismenetlus kauba normaalhinna kohta andmete saamiseks ja kui alla normaalhinna müük on leidnud tõestamist, siis on võimalike tollimaksude ja hinnakohustiste kehtestamine. Kuni vastava seaduse olemasoluni ei ole Eestis võimalik algatada dumpinguvastast uurimismenetlust ega ole võimalik kehtestada dumpinguvastaseid tollimakse ja hinnakohustisi. Praegu on Eesti turg avatud kauba sissevoolule ning teoreetiliselt on olemas võimalused konkurentide (Eesti tootjate) väljatõrjumiseks välisfirmade poolt.

Dumpinguvastasel seadusel on ka omad miinused. Esiteks menetluse algatamise komplitseeritus. Dumpinguvastast menetlust ei saa algatada mitte üks tootja, vaid ühiselt need Eesti tootjad, kelle tootmismaht kokku moodustab üle 50% kogu samaväärse Eesti kauba tootmismahust. Neil on õigus dumpingukahtluse korral esitada kirjalik kaebus majandusministeeriumile dumpinguvastase uurimismenetluse algatamiseks.

Teiseks ? uurimismenetlus võib kesta kuni 15 kuud. Kui uurimismenetluses tõestatakse, et dumping leiab aset ja see tekitab kahju Eesti tööstusele, siis saab valitsus kehtestada importkaubale spetsiaalsed tähtajalised (kuni 5 aastat) tollimaksud. Nende maksmise kohustus lasuks aga mitte välisriigi tootjal, vaid deklarandil. Tollimaksude alternatiivina võib välismaine eksportija leppida valitsusega kokku minimaalses hinnas, millest odavamalt ei tohi Eestis antud kaupa müüa.

Kolmandaks ja kõige olulisemaks miinuseks on selle seaduse lühike kehtivusaeg. Eesti liitumisel Euroopa Liiduga kaotaks antud seadus kehtivuse põhjusel, et ELis on see valdkond otsereguleeritav ja Eesti seaduse asemel kuuluvad kohaldamisele ELi määrused. Samas võib dumpinguvastane uurimismenetlus kesta kuni 15 kuud ega mitte jõuda lõpule enne Eesti ELi astumist. Sellega aga kaotab algatatud uurimismenetlus mõtte. Isegi kui jõutakse enne Eesti liitumist ELiga kellegi suhtes dumpinguvastased tollimaksud kehtestada, muutuksid need Eesti ELiga liitumisel kehtetuks.

Kuuludes ELi tuleb hakata rakendama vastavaid ELi määrusi. Euroliidus on dumpinguvastast uurimismenetlust läbiviiv organ Euroopa Komisjon. Kaebuse dumpinguvastaste meetmete kasutamise kohta võivad esitada tootjad, kes esindavad 50% sama või samaväärse kauba tootjatest ELis. Dumpinguhindade kasutamine peab kahjustama antud tööstusharu kogu ELis, ei piisa ainult ühe liikmesriigi tootjate kaebusest.

ELis kasutatakse dumpinguvastaseid meetmeid kolmandatest riikidest nagu Hiina, Indoneesia, Korea jt Euroopa ühisturule imporditavate kaupade suhtes. Dumpinguga ei ole tegemist, kui ühes liikmesriigis, kuhu kaupa imporditakse, müüakse seda kaupa odavamalt kui kaupa eksportivas liikmesriigis.

Riigikogu menetluses olev seadus omaks praktilist tähendust siis, kui praegu oleks mingi imporditava toote puhul selle dumpinghinnaga müük tõsiseks probleemiks ja Eesti tootjad esitaksid kohe seaduse jõustudes vastava kaebuse.