Nõusolekuturundus sunnib tarbijat lugema tülikaid reklaamisõnumeid

Praktikas ei kulge eelkirjeldatu siiski nii lihtsalt, sest nõusoleku andmine nõuab tarbijalt hulga tööd ? ta peab katkestama käsiloleva tegevuse, mõtlema, tegema linnukese kasti, saatma e-kirja jne. See on aja ja tähelepanu investeering.

Nõusolekuturunduse guru Seth Godin (raamatute ?Permission Marketing? ja ?Unleashing Ideavirus? autor) halvustab telereklaami kui ?vahelesegamise turunduse? vahendit, kuna see katkestab tarbijaid sel hetkel, mil nad vaatavad oma lemmikprogramme. Selle definitsiooni järgi on nõusolekutururundus enam vahelesegamise turundus kui 30sekundiline teleklipp. Seda eriti juhul, kui tarbija ei saa oluliselt asjakohasemat pakkumist või kasulikku informatsiooni, mis võimaldaks tarbijal oluliselt säästa raha või aega, või annaks tarbijale juurdepääsu parematele, asjakohasematele pakkumistele. Vastasel korral pole tõenäoline, et tarbija tunneb, et ta on oma aega (ja/või raha) arukalt investeerinud.

Aga kui sageli tegelikult juhtub nii? Enamik nõusolekuturunduse programme on vaevalt midagi enamat kui nõusoleku spämmimine (spämm ? ilma soovi esitamata suurtele hulkadele saadetav e-kiri).

Öeldes korra jah, ummistuvad meie e-postkastid kõikvõimalike pakkumistega. Tõenäoliselt me kõik oleme registreerinud tasuta uudislehtede lugejaiks ning lõpetanud nende lugemise pärast kolmandat-neljandat numbrit ning kulutanud aega, et kustutada saabuvaid uusi e-kirju või otsinud võimalusi nende saabumise lõpetamiseks.

Viirusturundus, mis põhineb üksisiku poolt teis(te)le e-posti edastamisel ning seega ei mahu spämmi määratluse alla, pole palju parem. Pealegi võib viirusturunduse rakendamine viidata asjaolule, et brändil endal pole omadusi, et saavutada turu tähelepanu ning peab seetõttu tuginema kellegi teise reputatsioonile.

Kui viiruskampaania uudsus kaob, muutub sellise suhte parasiitlik olemus väga selgeks. Edu saadab üksnes väheseid kampaaniaid, mille sisu, pakutavad hüved on äärmiselt ilmsed ja olulised.

Ideaaliks on nõusolekuturundus CRMi (client relationship management) kontekstis. Tarbijatel on kestev (püsiv) suhe firmaga ning firmal on piisavalt informatsiooni tarbijate kohta, et teada täpselt, milliseid sõnumeid ja millal saata. Seegi on ideaalne olukord, mida väga sageli tegelikus elus ei eksisteeri.

Esiteks on küsitav firmade võime koguda piisavalt informatsiooni, et saavutada personaliseeritud sõnumite saatmine üksikisikutele. ?Perfektse sihitamise? saavutamisest näib sageli olevat puudu teatud info või siis pole see piisavalt värske. Jätkuv püüdlus järjest täpsema ja värskema info järele võib muutuda peagi talumatult kulukaks.