Vesi annab hingerahu

Suvi ja vesi on lahutamatud. Eriti asendamatu on vesi kuumal ja põuasel suvel. Siis on isegi pahinal alla sadav äikesevihm mõnus vaheldus, mis lööb maapinna puhtaks ja kopsud värsket õhku täis.

Ainult vihma peale lootma jääda aga ei saa ning liiatigi on sel ebameeldiv omadus sadada ka sinna, kus võiks kuiv olla. Seepärast on aias istudes palju mõnusam nautida looduslikku või ise loodud veesilma kui end vihmavarju alla peita.

Vett on inimesed alati imetlenud ning ikka on see olnud rikaste eelis omale basseine, purskkaeve ja tiike rajada. Tänapäeval võivad väiksemat veesilma endale lubada õnneks üsna paljud.

Vett aeda tuues ei maksa siiski üle pingutada, sest seisev vesi vajab pidevat hooldamist ning n-ö veeorjamine pole ilmselt kuigi meeldiv ajaviide. Enne veekogu rajamist tuleks nagu iga teisegi ehitise puhul küsida endalt, kas ma seda tegelikult ka tahan. Tuleks täpsustada, mida tahetakse, millist hoolt see vajab, kui palju kulub raha ning kui vaevarikas on ehitamine. Lõpuks tuleks uuesti küsida ? kas ma seda ikka veel tahan. Pole just kuigi julgustav, kuid nii saab vältida tagantjärele tarkust ? oleks ma seda varem teadnud.

Ja kui isegi siis on kindel tahtmine omale purskkaev ehitada, tuleks hoiduda lossiaedade kopeerimisest. Suurejooneline Amoriga fontään sobib küll mõisaaeda, kuid tänapäevase kinnisvaraküla klombitud tellistest puna-mustade plekk-katustega tarekeste vahel mõjub ta üsna veidralt. Samuti tuleks ettevaatlikult suhtuda igasugu kujukestesse, mis väidetavalt peaksid aiale ehteks olema. Paraku võib tulemus hoopis peremeest naeruvääristada.

Veekogu nagu kogu aedki peaks ikka majaga kokku sobima. Ja kui maja ning aed omavahel harmoneeruvad, kuid tulemus on ikka nadi, siis on ilmselt juba maja projekti valides liiga lameda või, vastupidi, pretensioonika lahenduse kasuks otsustatud.