Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Võlaõigusseaduse elujõulisus kaubanduses
Viimasel ajal on meedias kritiseeritud võlaõigusseadust nii tarbijate kui ka kaupmeeste poolelt. Tarbijakaitsjana leian, et mõlema poole kriitika on tegelikult alusetu.
Võrreldes tsiviilkoodeksil baseerunud tarbijakaitseliste õigusaktidega, eriti kaupluse töö üldeeskirjaga, on mõlema poole õiguste ja kohustuste osas toimunud küll arvestatavad muutused, kuid need muutused on kindlalt suunatud tasakaalustatuse suunas. Kõigepealt küsimusest, miks oli seda seadust vaja.
Tsiviilkoodeks, mis oli vastu võetud 1964. aastal, oli elust ilmselgelt maha jäänud. Meie ellu on tulnud sellised lepinguliigid, mida enam kui veerand sajandit tagasi ei olnud võimalik ette näha ? koduuksemüük, sidevahendite abil sõlmitavad lepingud (kataloogimüük, telepoed), ehitise ajutise kasutamise leping (nn puhkuse osak). Samuti ei tuntud elektroonilist maksevahendit ja veel palju muid meie igapäevaelus tavaliseks muutunud instrumente.
Enim poleemikat on põhjustanud müügilepingu õiguslik regulatsioon. Põhjus on ilmselge ? tarbijana, kes me kõik oleme, astume me müüjaga iga päev lepingulistesse suhetesse.
Millised siis on muutunud põhiseisukohad.
Kuni 1. juulini oli tarbijal õigus esitada talle mittenõuetekohase asja müügi korral müüjale pretensioon kuue kuu jooksul alates müügipäevast. Võlaõigusseadus pikendab seda perioodi kahe aastani. Seejuures eeldatakse, et asja lepingutingimustele mittevastavuse ilmnemisel esimese kuue kuu jooksul oli puudus olemas juba asja üleandmisel.
Teisisõnu ? muidugi juhul, kui müüja ei aktsepteeri ostja pretensiooni ? tähendab see esimese kuue kuu jooksul müüja kohustust tõendada vastupidist. Ülejäänud pooleteise aasta jooksul lasub oma õigsuse tõendamise kohustus tarbijal. Kaheaastane periood ei saa loomulikult laieneda kõigile asjadele. Võlaõigusseaduse üks põhimõtteid on mõistlikkuse põhimõte. Selle põhimõtte järgi saab nii pikka vastupidavust nõuda eelkõige kestuskaupadelt ja seda vaid selliste kaupade eesmärgipärasel kasutamisel ja normaalsel hooldamisel. On selge, et kui nt üht jalatsipaari kasutatakse iga päev hommikust õhtuni, laskmata sel vahepeal normaalselt puhata ja hingata, ei saa selt nõuda kaheaastast eluiga.
Seega ? kui asi on lihtsalt ära kantud, siis sellisel juhul ei ole mõtet müüjale pretensiooni esitada. Mõistlikkuse põhimõttest tuleb lähtuda ka asja hinna ja eeldatavate tarbimisomaduste (eelkõige vastupidavuse) vahekorra hindamisel. Tarbija, ostes tavapärasest kallima hinnaga asja, eeldab ka selle suuremat vastupidavust. Kaheaastast vastupidavust ei saa nõuda ka kasutatud asjadelt. Loomulikult ei laiene pretensiooni esitamise õigus juhtudele, kui tarbija on ostnud asja, mille puudustest teda on teavitatud.
Teine oluline vahe on tarbija õigustes juhul, kui talle müüdud asi ei vasta, eelkõige kvaliteedi poolest, lepingutingimustele. Siinkohal on oluline rõhutada, et lepingutingimused ei pea olema alati eraldi läbi räägitud. Tarbijalemüügi puhul piisab sellest, et asi on seda liiki asjadele tavaliselt omase kvaliteediga, mida ostja võis mõistlikult eeldada.
Tsiviilkoodeksile tuginenud regulatsiooni järgi võis tarbija, asjal esineva puuduse olulisusest hoolimata, nõuda koheselt lepingu lõpetamist. See tähendas raha ja asja vastastikust tagastamist. Võlaõigusseadus annab tarbijale lepingust taganemise õiguse vaid juhul, kui asjal esineb oluline puudus.
Eelkõige loetakse selleks asja parandamise või asendamise võimatust või ebaõnnestumist, samuti juhtu, kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavuse teatavakstegemist.
Uue regulatsiooni kohaselt on tarbijal esmalt õigus nõuda asja parandamist, seejärel asendamist ja lepingust taganemine jääb viimaseks õiguskaitsevahendiks.
Märgatavalt konkreetsemalt on võlaõigusseaduses lahendatud müügigarantii küsimus. Müügigarantii on müüja, varasema müüja või tootja (müügigarantii andja) lubadus müüdud asi garantiis ettenähtud tingimustel tasuta või tasu eest välja vahetada, parandada või tagada muul viisil asja vastavus garantiis ettenähtud tingimustele. Sellise lubadusega peab andma ostjale seaduses sätestatust soodsama seisundi.
Seega, tulenevalt tarbija õigusest esitada pretensioon lepingutingimustele mittevastavuse kohta kahe aasta jooksul asja üleandmisest peab müügigarantii hõlmama kas pikemat perioodi või andma ostjale muu soodsama seisundi, kui näeb ette seadus.
Seadus näeb ostjale ette veel mitmeid tagatisi. Nii kannab müüja kaheaastase perioodi jooksul asja parandamisega või asja asendamisega seotud kulud, eelkõige veo-, posti-, töö-, reisi- ja materjalikulud. Seda muidugi vaid juhul, kui ostja ise ei ole nende puuduste tekkes süüdi. Seadus sätestab ka müüja vastutuse juhuks, kui ta paigaldas ostetud asja valesti või ostja paigaldas asja ise valesti tulenevalt kaasa antud puudulikust teabest.
Asja asendamisel müüja poolt algab kaheaastane aegumistähtaeg asendatud asja üleandmisest ostjale. Asja parandamisel müüja poolt aga algab aegumistähtaeg kõrvaldatud puuduse suhtes uuesti parandamisest arvates.
Müügilepingu regulatsiooni kohaldatakse ka lepingutele, mis on sõlmitud valmistatava asja tellimiseks, välja arvatud juhul, kui tellija andis teisele lepingupoolele olulise osa asjade valmistamiseks vajalikust materjalist. Seega, kui vanasti näiteks metallukse või plastakna tellimisel lähtuti töövõtu lepingut reguleerivatest sätetest, siis võlaõigusseaduse kohaselt kuulub kohaldamisele müügilepingu regulatsioon.
Autor: Urmas Ehasoo