Võlaõigusseaduse elujõulisus kaubanduses

Enim poleemikat on põhjustanud müügilepingu õiguslik regulatsioon. Põhjus on ilmselge ? tarbijana, kes me kõik oleme, astume me müüjaga iga päev lepingulistesse suhetesse.

Millised siis on muutunud põhiseisukohad.

Kuni 1. juulini oli tarbijal õigus esitada talle mittenõuetekohase asja müügi korral müüjale pretensioon kuue kuu jooksul alates müügipäevast. Võlaõigusseadus pikendab seda perioodi kahe aastani. Seejuures eeldatakse, et asja lepingutingimustele mittevastavuse ilmnemisel esimese kuue kuu jooksul oli puudus olemas juba asja üleandmisel.

Teisisõnu ? muidugi juhul, kui müüja ei aktsepteeri ostja pretensiooni ? tähendab see esimese kuue kuu jooksul müüja kohustust tõendada vastupidist. Ülejäänud pooleteise aasta jooksul lasub oma õigsuse tõendamise kohustus tarbijal. Kaheaastane periood ei saa loomulikult laieneda kõigile asjadele. Võlaõigusseaduse üks põhimõtteid on mõistlikkuse põhimõte. Selle põhimõtte järgi saab nii pikka vastupidavust nõuda eelkõige kestuskaupadelt ja seda vaid selliste kaupade eesmärgipärasel kasutamisel ja normaalsel hooldamisel. On selge, et kui nt üht jalatsipaari kasutatakse iga päev hommikust õhtuni, laskmata sel vahepeal normaalselt puhata ja hingata, ei saa selt nõuda kaheaastast eluiga.

Seega ? kui asi on lihtsalt ära kantud, siis sellisel juhul ei ole mõtet müüjale pretensiooni esitada. Mõistlikkuse põhimõttest tuleb lähtuda ka asja hinna ja eeldatavate tarbimisomaduste (eelkõige vastupidavuse) vahekorra hindamisel. Tarbija, ostes tavapärasest kallima hinnaga asja, eeldab ka selle suuremat vastupidavust. Kaheaastast vastupidavust ei saa nõuda ka kasutatud asjadelt. Loomulikult ei laiene pretensiooni esitamise õigus juhtudele, kui tarbija on ostnud asja, mille puudustest teda on teavitatud.

Teine oluline vahe on tarbija õigustes juhul, kui talle müüdud asi ei vasta, eelkõige kvaliteedi poolest, lepingutingimustele. Siinkohal on oluline rõhutada, et lepingutingimused ei pea olema alati eraldi läbi räägitud. Tarbijalemüügi puhul piisab sellest, et asi on seda liiki asjadele tavaliselt omase kvaliteediga, mida ostja võis mõistlikult eeldada.

Tsiviilkoodeksile tuginenud regulatsiooni järgi võis tarbija, asjal esineva puuduse olulisusest hoolimata, nõuda koheselt lepingu lõpetamist. See tähendas raha ja asja vastastikust tagastamist. Võlaõigusseadus annab tarbijale lepingust taganemise õiguse vaid juhul, kui asjal esineb oluline puudus.

Eelkõige loetakse selleks asja parandamise või asendamise võimatust või ebaõnnestumist, samuti juhtu, kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavuse teatavakstegemist.