Dmitri Jegorov • 24. november 2002 kell 22:00

Erasõit tähendab erisoodustust

Vastavalt tulumaksuseadusele (TMS) nimetatakse ettevõtluse eesmärgiks tulu saamist (väljavõte ettevõtluse definitsioonist, mis on toodud TMSi § 14 lõikes 2). Sama seaduse §-s 32 on öeldud, et maksumaksja võib ettevõtlustulust maha arvata kõik dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulud.

Olulist tähelepanu väärivad nendes lõigetes kolm aspekti: kehtib dokumentaalse tõendamise nõue, kulu peab olema seotud ettevõtlusega ja läbi selle ka ettevõtluse eesmärgiga, milleks on tulu saamine.

Ettevõtlustulu on võimalik kasutada vähemalt kahel moel: seda kas kulutatakse tuleviku ettevõtluse tarbeks või viiakse ettevõtlusest välja (nt dividendid omanikule, ettevõtlusega mitteseotud kulud jne). Esimesel juhul on tegemist ettevõtluskuluga, teisel on aga enamasti tegemist maksustamisega seonduvate juhtumitega.

Mõnede kulude puhul on nende seos ettevõtlusega selgelt nähtav, mõnede puhul aga ei ole kõik nii lihtne. Üheks keeruliseks näiteks on tööandja omandis või valduses olev sõiduauto ja sellega kaasnevad kulud, kuna sõiduauto kasutamisel töötaja isiklikel eesmärkidel tekib erisoodustus ja sellega seoses ka kohustus tasuda vastavad maksud (tegemist on ettevõtlustulu väljaviimisega ettevõtlusest).

Maksuametilt küsitakse sageli, miks maksumaksja peab tõestama, et tööandja sõiduautot pole kasutatud isiklikel eesmärkidel. Väidetakse, et hoopis maksuamet peaks tõestama, et tööandja sõiduautot on kasutatud isiklikeks sõitudeks. Vastus sellele küsimusele on lihtne: TMSi § 32 lg 1 ja lg 2 sätestavad, et iga kulu peab olema dokumenteeritud ja sellest peab ilmnema kulu selge ja põhjendatud seos ettevõtlusega. Sellega on täpse arvestuse nõue, millest peaks selgelt nähtuma tehtud kulude seos ettevõtlusega, täiesti loogiline.

Milline oleks maksuhalduri poolt aktsepteeritav arvestuse metoodika antud juhul? Mainitakse selliseid dokumente nagu sõidulehed (või teekonnalehed), sõidupäevikud, sõiduaruanded jms. Sõltumata sellest, millise dokumendiga on tegemist, oluline on see, et ükski seadus ega õiguse alamakt ei sätesta nende vormi ega sisu. Samuti ei ole reguleeritud ka täitmise protseduur. Seega ei ole maksuametil võimalik ette kirjutada, kuidas maksumaksja peaks täitma selliste kulude dokumenteerimise kohustust.

Maksukorralduse seadus (MKS) ütleb, et kui seadus sätestab mingi tõendi kohustusliku liigi, siis tõendamisel saab kasutada ainult seda liiki tõendit. Seega, kuna kohustuslikku liiki ja vormi antud juhul ei ole, peab maksumaksja ise otsustama, kuidas ta peab arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta (MKS § 56). Sõidulehed või sõidupäevik on ainult üks võimalus, kuidas seda teha. Raamatupidamise seaduse § 16 nõuab lisaks, et valitud arvestuse kord oleks kajastatud raamatupidamise sise-eeskirjades.

Juhul kui töötajal on lubatud kasutada tööandja sõiduautot isiklikel eesmärkidel, peab arvestus kajastama selliseid andmeid, mis võimaldavad teha kindlaks, millised kulud on seotud ettevõtlusega ja millised ei ole. Ettevõtluses kasutatavate ja mittekasutatavate osade arvestamise metoodika peab olema selge, läbipaistev ja põhjendatud. Näiteks kui ettevõttesiseselt on kehtestatud, et isiklike sõitude tegemisel tuleb tööandjale hüvitada 2 krooni iga sõidetud kilomeetri eest, siis see suurus peab olema põhjendatud, kuna olukorras, kui tööandja annab kasutada nii kallist Mercedest kui ka odavat Ladat, tekib ühtse hinna kasutamisel küsitavusi.

Lisaks kütusekulule arvestatakse sõiduautolt amortisatsiooni. Seega sõiduauto kasutamise tegeliku maksumuse määramisel tuleb arvestada kõiki selle sõiduautoga seotud kulutusi maksustamisperioodil.

Hetkel kuum