Nõukogude sõjaväelt päranduseks saadud Lennuki elamurajoon ripub kivina Rakvere linna kaelas. Rakverelased nimetavad Lennuki rajooni üksmeelselt getoks. Ja eks see geto olegi.

Lääne-Virumaa pealinn Rakvere on väike, kuid Lennuki ja kesklinna vahel oleks nagu mitukümmend kilomeetrit. Paljud kohalikud tõstsid oma jala Lennukisse viimati vene aja lõpul ning siis ka selleks, et sõjaväelaste peredele mõeldud poest arbuuse või apelsine lunida.

Tegelikult asub Lennuki geto üsna kesklinna lähedal. Jalgsi umbes kakskümmend minutit, autoga viis kuni kümme. Kui just raudteeülesõidul ootama ei pea.

Esmane sisenemine getosse võtab kananaha ihule küll: surnud, tühjade akendega majad, tühermaa, hiiglaslikud augud tänavakattes, muukeelsed noorukid korvpalliplatsil suitsu tegemas.

Lennuki elamurajooniga sarnaseid murepesasid leidub teisteski linnades. Usun, et Tartu Hiinalinna või Tallinna Kopli probleemid pole kardinaalselt erinevad. Suurejoonelise detailplaneeringu varal elukeskkonna õilistamine on tavaline lahendus, milleni linnajuhid jõuavad. Ja ega neil kuhugi mujale jõuda polegi.

Paberil näeb kõik ilus välja. Getot hakatakse nimetama perspektiivikaks rajooniks, riskialtid kinnisvarafirmad ostavad krunte üles ja püüavad neid soodsalt edasi müüa...

Õigupoolest on see etapp Rakvere Lennuki puhul juba läbitud. Ilma detailplaneeringuta, pelgalt kõhutunde põhjal. Teadjad räägivad, et Lennuki korterid läksid viie-kuue aasta eest hästi kaubaks, kuid nüüd püüavad omanikud neist lahti saada.

Abilinnapea Matti Jõe sõnul on planeerimise käivitamine tulevikku suunatud otsus. Loodan, et tulevik toob Lennukile õitsengu. Siiski tasuks meeles pidada, et elamurajooni ei muuda detailplaneering, vaid need, kes seal elavad.

Autor: Vahur Afanasjev