Miks riik jagab oma kapitali väljavalituile?

Riigikapital ? käsutajaks poliitikud, nende seas peamiselt valitsuspoliitikud ? otsib kaheteistkümnendal tunnil paaniliselt paigutamisvõimalusi. Tegemist pole siiski aastalõpuga, vaid valimistevahelise perioodi lõpuga. Viimane markantne näide on 60 miljoni krooniga Sillamäe sadama aktsionäriks hakkamine.

Äripäev taunib riigi järjest suuremat sekkumist majandusse, iseäranis parteipoliitilisel pinnal.

Ärevaks tegevaid näiteid, kus riiklik kapital on teinud n-ö interventsiooni, on kiiresti kuhjunud. Valitsus tõttas 25 miljoni krooniga appi pankrotistuvale Rapla Dairyle, sest põllumajandusminister Marrandil on piimatootmises isiklikud huvid mängus ja rahandusminister Õunapuu kandideerib Rapla piirkonnas.

Ärimees Robert Lepikson sai Paldiski sadama maa-alade eest külluslikku hinda. Lisaks Sillamäe sadamale kavandab Tallinna Sadam süvasadama ehitust Saaremaale Mustjala valda, kus on võimul Keskerakond. Samas Undva süvasadamast peletati erainvestorid keskkonnaministeeriumi sihipärase vastutegevuse tagajärjel minema. Kümme miljonit krooni läks lisaks Saku Suurhalli. Tallinnas anti bussiootepaviljonide reklaamipind käsutada ühele firmale, Unicomile ? mis on see muud kui reklaamituru solkimine.

Need on ainult mõned avalikkuse laiemat tähelepanu pälvinud näited.

Riiklikud kapitalisüstid, mis on põhimõtteliselt erastamisprotsessi vastand, ei muuda Eesti majandust tugevamaks, sest riik ei ole üldjuhul hea peremees. Ometi kipub praegune valitsus, mida võib Reformierakonna osaluse tõttu lugeda summaarselt parempoolseks, pretsedenditu kiirusega vasakule viltu vajuma.

Erastamisprotsessi lõpule jõudmisel toimub riikliku kapitali valikuline tagasivool ettevõtlusse. Samas muutis paljukirutud raudtee erastamine selle infrastruktuuri ettevõtte otsekohe efektiivsemaks, nii et riik sai sealt oma vähemusosaluse juures suuremaid dividende kui kunagi varem täisosaluse eest.

Sama, st osaliselt või täielikult erastada, tuleks teha ka Tallinna Sadamaga, et vabastada see poliitiliste tõmbetuulte käest.

Vähemalt Äripäeva ei veena väide, et (seni) kasumlikku ettevõtet pole mõ-tet käest ära anda ? investeerimisotsused erinevatesse sadamatesse tunduvad selleks liialt erapoolikud. Kui poliitilised eelistused ei tasu ennast majanduslikult ära, siis ei jää ka kasumlikust ettevõttest suurt midagi järele.

Positiivse aspektina paneb Silmeti omanik Tiit Vähi Sillamäe sadamasse ka üsna palju oma raha, 110 miljonit krooni, mille teenis veerandi Silmeti müügist austerlastele.

Tallinna Sadamale sobiks erastamiseks IPO nagu Eesti Telekomi puhul. Sadama 30protsendiline erastamine on sisse kirjutatud ka Rahvusvahelise Valuutafondi memorandumisse, mille allkirjastasid Eesti Pank ja valitsus.

Erasektorisse investeeringute põhjus on ilmselt ka oma tagala kindlustamine. Elik poliitikud valmistavad endale ette pehmet maandumist võimaliku ebaedu puhuks Riigikogu valimistel.