Riikliku jõuluostud on ülemäära priiskavad

Kui eelmisel nädalal kirjutasime juhtkirjas, et riik teeb valitud ettevõtetesse üha suuremaid kapitalipaigutusi, siis täna on põhjust kirjutada suurtest riiklikest jõuluostudest. Riigiasutustel on raha sedavõrd lahedalt käes, et tervelt 150 miljonit krooni kibeleb kulutamist.

Äripäeva arvates näitab riiklik ostubuum, et riigiasutuste eelarved pole optimaalse suurusega, neid annaks veel vähendada küll. Samuti ei tohiks karistada kokkuhoidlikku juhti sellega, et kokkuhoitud raha võetakse talt ära, vaid see võiks kanduda uude majandusaastasse.

Kõige halvem on olukord, kui kulutamata raha eest ostetakse aastalõpul tühja-tähja, nii nagu see oli nõukogude ajal. Tollal olid need rublad, mis ei kuulunud justkui kellelegi ja mille võis südametunnistuse piinadeta sirgeks teha.

Oluliselt parem pole olukord ka Eesti Vabariigis, ärakulutamise traditsioon on sügavalt juurdunud. Aga see on juba meie oma maksumaksja raha, millesse peaks säästlikumalt suhtuma. Riigikontroll võiks muu hulgas pilgu peale visata ka inventari nimetusele ja selle ostukuupäevale ? ehk tuleb ilmsiks mõni seaduspärasus? Või üldise temaatikaga, aga suhteliselt kallid koolitused aasta lõpus (riikliku mõtlemise koolitus?).

Olukord on sisuliselt parem siis, kui aasta lõppu jäävadki vajalikud investeeringud, näiteks infotehnoloogiasse: sel aastal tuleb veel 60 miljoni kr pikkune tiigrihüpe. Kuna tavaliselt teevad kaupmehed jõulude eel allahindlusi, siis võivad vajalikud investeeringud rahaliselt isegi odavamalt kätte tulla.

Ent sellisel juhul peaks riigiasutuse eelarvet ajaliselt rohkem diferentseerima: kel on kalduvus kulutada aasta lõpul, see saabki raha enda kasutusse aasta lõpul, enne mitte. Aasta algul aga saavad raha need, kes suudavad paremini kulutusi aasta peale planeerida. Lihtne?

Kokkuhoid ei tohi minna ka ihnsuseks. Tõenäoliselt on õigustatud, kui kool hoiab vaba raha varuks, kui ootamatult on midagi vaja, ja kulutab siis ülejäägi õppevahendite ostuks aasta lõpus. Kooli kasutada olevaid summasid annab vaevalt miljonitega lugeda.

Peatuda tuleb ka vääral põhimõttel, et aasta lõpuks kulutamata summad lähevad kaotsi. See on samaväärne, kui palgatöötajalt võetakse palka vähemaks, kui ta on kokkuhoidlikult elanud. Aga eelarve on riigiasutuse palk, palk maksumaksjalt.

Sama leplikult ei saa aga suhtuda riigiasutuste vägagi korralikesse jõulupreemiatesse, mis küünivad terve kuupalgani. Jõulud saabuvad igal aastal, tõsi, nõukogude ajal jäid nad vahele, sestap ei tee töötajad nende saabumiseks midagi erakordset. Pigem on palgafondis sees korralikud lõtkud, mis võimaldab maksumaksja rahaga jõulurõõmu teha.

Kui kulutamises midagi positiivset otsida, siis läheb raha tarbimisena erafirmade käivete suurenemisse, millega aasta lõpul saab majanduskasv väikse lisakiirenduse.

Defitsiidiga riigieelarve ehk polegi nii ketserlik mõte. Siis vähemalt on kõigil asutustel pidevalt puudus ja asja eest, teist taga pole võimalik kulutada.