Maamaksu kaotamine kergitab tulumaksu

Kui teil on maatükk kusagil Alutaguse laantes, siis on selle väärtus väga madal, kuigi ta võib pakkuda hingematvaid vaateid ja elamusi. Mis teeb maa väärtuslikuks? Ikka ja vaid tema kultuuristamise aste! Kui teie maatükini on rajatud tee, siis selle väärtus tõuseb juba märkimisväärselt. Kui sellele on tehtud detailplaneering ? tõuseb ta väärtus kohe oluliselt. Mida enamate infrastruktuuri võrkudega teie maatükk on ühendatud ning mida enam sotsiaalseid objekte (lasteaiad, koolid, politsei, kauplus, spordirajatised, kultuurimaja jne) läheduses on, seda kõrgemale teie omanduses oleva maa väärtus tõuseb.

Kohe tekib aga küsimus, kes need infrastruktuuri rajatised ja sotsiaalobjektid peaks rajama. No ikka riik ja vald. Aga kust nad selleks raha saavad ? no ikka sellest maamaksust ja tulumaksust. Likvideerides maksud, pole riigil ja vallal enam vahendeid nimetatud objektide korrashoidmiseks ? seega teie omanduses oleva maa väärtus kukub kolinal tühistesse suurusjärkudesse. Muidugi võite osta üha paremaid maastureid, et halbadest teeoludest üle olla, kuid teie vara väärtust see enam ei päästa. Seega kehtib paradoks, mida enam maaomanik maksusid maksab, seda suuremaks muutub tema maa väärtus ja vastupidi, mida vähem maksutulusid laekub, seda madalamale kukub ka tema omandi väärtus.

Ikka ja jälle kohtan ma väidet, et kõrge maamaks sunnib õilsaid eestlasi loobuma oma kallist esivanemate maast. Kas tõesti arvab veel mõni, et leidub puhastverd eestlasest õilishing, kes soomlase rahapaki ees rinna kummi lööb ja pakutavast loobub? Tegelikkuses on olukord nagu vastupidine ? on vaid üks probleem: kust leida see soomlane?

Kelle huvides on maamaks? Maamaks on maks, mida makstakse omandiõigusest lähtuvalt ja mis ei ole kuidagi seotud antud maast saadava tuluga ? seega erinevalt tulumaksust, mis karistab igasugust aktiivsust ja suurema tulu taotlemist, ergutab maamaks omanikku enda omanduses olevat maad kasutama. Just see moment häiribki tegelikult kõige rohkem rikkureid ? maamaks takistab maad kokkuostmast ja selle kõrvalepanekut paremate aegade ootuses.

On ju just suurmaaomand olnud läbi aegade ebaõigluse allikaks ja rikkuste drastilise erinevuse tekitajaks. Kui isik on maa omandanud ja maamaksu ei ole, siis ta ka ei pea seda kasutama. Kui keegi tahab hirmsasti endale sellel elatist teenida (sest muud väljapääsu ei ole) ? siis omanik võib armulikult vaid 90 tuluosa eest seda ju lubada, kui see ei sobi, siis on see oma asi, alati võib ju ka nälga kärvata. Just sedasi on loodud see vaesus ja viletsus, mida me iga päev võime televiisoris arengumaadest näha.

Tõsi kaasaegses arenenud ühiskonnas kasutatakse teistsuguseid võtteid. Nimelt on nii väärtpaberite kui ka maaga võimalik tekitada virtuaalseid illusioone nende järjest kõrgemale tõusvast väärtusest. Mõlemal juhul saabub mõne aja pärast tõetund, mil selgub et kõik see oli vaid fatamorgaana lollide püüdmiseks ? nii oli Eestis 1998. aastal peale suurt börsikrahhi ja nii juhtub ka maaga, kui ei ole piisavalt suurt maamaksu seda protsessi pidurdamas.

Vaestele tahaks aga öelda, et kui maamaksu ei ole, siis maa hind vaid tõuseb ja tõuseb ning vaesed maaomanikud on sellises keskkonnas tundmatu nähtus. Maamaks pidurdab ja kainestab maa hinna tõusu ? seda võib juba näha. Alati leidub rikkureid, kes on valmis ihaldatud maatüki eest välja käima hiigelsummasid, kuid kui pärast selgub, et kulutused ei piirdu sellega vaid nüüd tuleb igal aastal välja käia veel suuri summasid maamaksu vormis ? siis on ?vesi ahjus? ja oh imet ? maa hind hakkab langema, sest uusi lolle, kes nii priiskavalt rahaga ümber käiks, enam ei leidu. Seega valida on kahe hea vahel: kas ilma maamaksuta maa kõrge hind ja selle kontsentreerumine valitud isikute omandusse või maamaksuga maa mõistlik hind ja turg, mis on jõukohane enamikule.

Autor: Paul Tammert