Isiklik kasu-kahju ei loe

Eesti ELiga liitumise diskussioonis keskendutakse enamasti plusside ja miinuste üle arutamisele: mida me võidame või kaotame. Otsuse tegemist mõjutavad tegurid ulatuvad ülevaatlikest majandusanalüüsidest kuni üksikute kaupade hinnaprognoosini. Lõplikult sundisid sulge haarama Äripäeva arvamusküljel ilmunud M. Mandeli ja I. Rõtovi artiklid. Esimeses väidetakse, et kuna avalikult palli vaid ühte väravasse mängitakse ja käskivas kõneviisis EList räägitakse, siis ei saa ju ometi poolt hääletada. Palli kohta niipalju, et võib-olla teda ei mängita sinna, äkki ta lihtsalt ongi seekord ühes väravas? Nii nagu Eesti iseseisvumisel, siis me ju ei kahelnud.

Tahaksin esitada vastuväite eurodiskussiooni läbivale joonele: kasude ja kahjude kokkuarvamisele. Niipalju kui olen lugenud selleteemalisi artikleid või kuulanud arvamusi, liialt tihti on põhiargument, kas mina saan kasu või kahju. Arvan, et sellise otsuse tegemisel ei peaks üldse plusse ega miinuseid kokku liitma. Võib tunduda esmapilgul vastutustundetu, kuid tegelikult on just vastupidi: vastutustundetu on otsustada riigi saatus isiklikul omakasul põhinevast ?võidan-kaotan?-põhimõttest lähtudes.

Lähtudes arvepidamisest, tehakse ELiga liitumisest hetkevalik. Nagu ka siis, kui küsimus taandatakse sellele, et ühe erakonna kampaania ei meeldi või üks persoon ei ole sümpaatne, sellepärast ütlen ?ei?.

Tegemist on aga ikkagi tulevikku suunatud otsusega, mille juured ulatuvad kaugele minevikku. Seepärast ei saa hääletada selle järgi, mis tuju parasjagu 14. septembri hommikul on või ka selle järgi, millise saldo annavad plussid-miinused isikliku kasu kokku võttes.

Alguses mind siiralt üllatas, et on nii palju tõsimeelseid eurovastaseid. Sest küsimus on isegi pisut retooriline: kas tahame seda, mida alati oleme tahtnud? Kuid nüüd olen aru saanud, et vastaste seas on suur hulk neid, kes võtavad otsustamise aluseks suhteliselt lühikese perioodi, mis piirdub ehk omaenese elueaga. Otsustamaks riikidesse või rahvastesse puutuvaid küsimusi tuleks pigem aluseks võtta riikide ja rahvaste eluiga, mis on tunduvalt pikem, kuid nõuab otsustamisel kindlasti ka oluliselt suuremat omakasupüüdmatut mõtlemist.

Kui eemaldume tänasest päevast ja vaatame Euroopa liitumise küsimust kas minevikust või tulevikust, siis ei ole otsustamine raske: oleme Euroopasse alati kuulunud ja tahtnud kuuluda. Ja praegu oleks samuti õige vaadata antud valikut just distantsilt: mineviku kogemuse põhjal tulevikus. Ning selle kõrval ei ole tähtis, mida ütleb isiklik kasude-kahjude saldo. Isegi, kui see oleks hetkel negatiivne, poleks õige öelda ?ei?. Sest me ei otsusta praegu mitte niivõrd enda lähituleviku üle, vaid langetame ajaloolise valiku, mille mõju on igasugusest isiklikust materiaalsest kasust palju olulisem. Euroopa kultuuri-, aga ka majandusruumi kuulumise mõju meie arengule ei ole võimalik üle tähtsustada. Ja selles valguses oleme me küll kõik võitjad, kui just peab rääkima võitudest ja kaotustest. Kuigi minu meelest sobib see rohkem spordi valdkonda.

Ettevõtte ja riigi tasandil on analüüs, mis muutub ELis, muidugi põhjendatud. Tuleb ju läbi kaaluda tegutsemisstrateegia ja muuhulgas teada ka kõiki plusse ja miinuseid. Kuid võimatu on kõike täpselt ette ennustada ja palju sõltub ju meist endist. Seda viimast on palju korratud, kuid tõsi ta ju on.

Kahetsusväärselt palju olen kuulnud arvamusi, et ?just protestiks ütlen ei, liiga palju on seda eurokampaaniat?. Ja kui siis europooldaja seda mõtteviisi ei mõista, siis on ta sallimatu. Loomulikult on igaühel võimalus öelda ei, kuid kas ainult protestist öeldud ei puhul (eurokampaania või europooldajate vastu) on ikka üldse tegu vaba valikuga? Siin tõusevad ju samuti isiklikud põhjused esiplaanile ja riiklikud ning rahvuslikud jäävad tagaplaanile. Ma ei arva sugugi, et kõik peaksid kampaania korras sajaprotsendiliselt jah ütlema. Kuid ma arvan, et me peaksime arvestama riigi ja rahva tulevikuga. Kõlab küll suurelt ja pateetiliselt, kuid see ei tohiks üle jõu käia. Kuigi eurodebati üle otsustades arenguruumi on. Loodetavasti ikka suudame oma isiklike plusside ja miinuste hetkesaldo selle valiku juures kõrvale jätta?