26. oktoober 2003 kell 22:00

Hea IT-lahendus säästab raha ja närve

Vanasti müüdi laadal hobuseid nagu praegu autosid. Mustlased olid kõige kibedamad hobusekaupmehed. Ainus, mille järgi hobuse tegelikku vanust ja töökorda vaadata sai, olid hambad. Kui hambad läbi, ei saa hobu enam kaeru krõbistada ja temaga pole suurt midagi peale hakata. Siit ka kõnekäänd, et kingitud hobuse suhu ei vaadata, ostetud hobuse suhu küll.

Eesti avalikus sektoris on erinevate riigihangete korraldamine väga keeruline, sest peamine, mis avalikkusele ja sellest tulenevalt ostjatele muljet avaldab, on hind. Paraku saab müüja, eriti arvutihangete puhul, ?panna mustlast?: lüüa hind alla ja toode üles. Lõksu langenud ostja peab maksma surnud hobust.

Kui kaupluses on kaks ühesugust lauaarvutit, millel on samasugused parameetrid, võib hinnavahe olla põhjendamatu. Sülearvutite ja serverite puhul võib samade parameetrite juures olla ka kahekordne hinnavahe aga igati põhjendatud. Kuidas?

Asi on töökindluses. Riistvara hind võrdub tema esialgse maksumusega pluss ülalpidamiskulud hetkeni, mil ta maha kantakse. Kui arvuti maksab näiteks 10 000 kr, siis on see statistika järgi keskmiselt vaid 17% tema kogumaksumusest. Lisanduvad kõikvõimalikud kulutused alates internetiühendusest ja lõpetades tarkvara, hoolduse ja remondiga.

Enamasti tähendab madal alghind märkimisväärselt suuremaid kulutusi ülalpidamisele. Isegi kui on garantiiaeg, on arvutipargi mittetöötamisest tulenev tööaja kaotus suur ja kahju ka rahaliselt märkimisväärne. Otsese kahju tekkimise risk on suur eelkõige jaesektoris: kaubandus, pangandus, mobiilside, mida oleme ka Eestis viimasel ajal oma nahal kogenud. Sülearvutite puhul garantii sageli ei aita, sest suur osa vigastusi tekib arvutite mittesihipärasest kasutamisest. Peamiselt mehaanilised vigastused, olgu selleks siis arvuti kukkumine põrandale või klaviatuurile valgunud kohv. Kallimad arvutid, mis enamasti on bränditooted, on töökindlamad - konstruktsioon on läbimõeldum, nad on paremast ja vastupidavamast materjalist.

Palju sõltub ka arvuti või serveri koormusest. Need osad, mis on pideva koormuse all, annavad ühel hetkel kindlasti järele. Suure töökoormuse all rivist välja läinud riistvara ei ole halb õnn, vaid paratamatus. Seetõttu tuleb hankel vaadata ka seda, kuidas on tagatud ostetava riistvara garantii ja hooldus. Eestis juhtub, et kohapeal ei ole spetsialisti, mistõttu remonditöödeks võib kuluda lubamatult palju aega - kui vastav spetsialist piiri tagant kohale lendab.

Enamasti on sellised spetsialistid ka väga kallid. Mõni aeg tagasi lendas ühte Eesti ettevõttesse kohale mees Moskvast, tegi mõni minut n-ö t?ikiprikit ja server oli taas töökorras. Küsimusele, miks nii suur arve nii ?väikese? töö eest, vastas mees, et teil endil oleks läinud neli kuud. Töökindluse tähtsust tabatakse Eestis hästi. Uus trend arvutihangete puhul on ostmine vastavalt vajadusele. Varem juhtus, et hanke hinna allapressimiseks osteti eelkõige avalikus sektoris rohkem kaupa, kui tegelikult vaja. Nüüd sõlmitakse raamleping, millega on teatud kindla perioodi jooksul võimalik fikseeritud soodsa hinnaga vajalikku vara lisaks soetada. Igaks juhuks ei hoita alles isegi kasutatud arvutit.

IT-juhid püüavad mõelda ka sellele, kuidas kogu lahendus kokku mängib. Mobiilsust eeldavatele töökohtadele soetatakse järjest enam sülearvuteid, mis hoiavad kokku aega ja loovad võimaluse teha tööd ka hetkedel, mil muidu peaks käed rüpes istuma.

IBMi konsultant James Alfaro räägib, et USAs reklaamitakse sülearvuteid kui pereelu hoidjaid. Keegi ei usu, et juhtivatel kohtadel töötavad inimesed suudavad 8 tunniga oma tööpäeva ühele poole saada. Aga väikeste lastega peredel on kõige hinnalisem aeg õhtul viiest üheksani, mil pere on koos ja isa väga vaja. Sülearvutimehed teevad viimased töötunnid pärast üheksat, nt õhtuse filmi asemel. Sülearvuti on perekonna liige - nagu truu koer, kellest on rõõmu kogu perele. Ja rahu on majas.

Autor: Jüri Joonsaar

Hetkel kuum