Eesti vajaks oma merendusministeeriumi

Eesti on mereäärne riik: asukoha tõttu on merenduse otsene osatähtsus majanduses vähemalt 15. Kaudselt on merendusega seotud paljud muud Eestile olulised tegevusalad. Taasiseseisvunud Eestis merenduse ettevõtted kas erastati või muudeti riigi osalusega aktsiaseltsideks ning merendus tervikuna suunati isearenemise teele. Merenduse riiklik korraldamine kuulub mitme ministeeriumi haldusalasse ning on muudetud minimaalseks. Riiklik merenduspoliitika puudub.

Viimase kümne aasta jooksul on mitmes tähtsas merendusvaldkonnas toimunud oluline tagasiminek. Selle peamine põhjus on riikliku korralduse puudulikkus. Merenduse jätmine stiihilise isearenemise hooleks on tekitanud rea raskesti parandatavaid vigu ja vastuolusid. Kuid ettepanekud ja informatsioon lahenduste leidmiseks ja rakendamiseks valitsuse ja riigikogu tasemel ei leia arusaamist ning seda ei võeta asjade otsustamisel arvesse. Ka merendusringkondade esindajate huvid, arusaamad ja ettepanekud on erinevad.

Aastaid on Eestis püütud luua merendusnõukogu, mille kaudu merenduse esindajad võiksid anda valitsusele ja riigikogule nõu, kuidas Eestis merendust korraldada. Nendel püüdlustel ei ole tänini tulemusi. Sisulisi tulemusi ei ole olnud ka nn merenduse ümarlaudadel. Nüüdseks on saanud selgeks, et olemasolevate nõuandvate organite tegevusel ja uute moodustamisel pole Eestis mõtet, sest siin pole valitsemisorganit, mille ülesandeks oleks merendust tervikuna korraldada ja mis nõuandeid vajaks ja realiseeriks. Esmalt on vaja selline organ luua.

Selleks võiks põhimõtteliselt olla merendusministeerium. Kuid kuna täiendava ministeeriumi loomine väikeses Eestis ei ole mõeldav, võiks selleks olla veeteede amet, kui selle funktsioone laiendada Eesti mereadministratsiooni tasemeni. Sellest hoolimata jääks merendusameti tase suurt osa Eesti kogutoodangust hõlmava ning rahvusvahelise tegevusala jaoks liiga madalaks. Lahendusteta jääksid merendusalase seadusloome küsimused. Eesti seadused ei näe selliste alade korraldamiseks ette ka ministeeriumidevaheliste kolleegiumide loomist, nagu see on Venemaal, või riiginõukogu tegevust, nagu see on Soomes.

Ainus võimalus, mille annab merenduse korraldamiseks Eesti valitsemise seadus, on luua valitsuskomisjon, mis koosneks ministritest või ministrite esindajatest, kelle haldusalas on merenduse üksikud alad ning mida juhib peaminister. Merenduse aladega tegelevaid ministeeriume on kaheksa: majandus- ja kommunikatsiooni-, keskkonna-, sise-, kaitse-, välis-, põllumajandus-, haridus- ja sotsiaalministeerium. Selles komisjonis on võimalik spetsialistide osalusel läbi arutada need merenduse küsimused, mille eest tuleb igal minstril eraldi ja kõigil ühiselt vastutada, ning välja töötada ja omavahel kooskõlastada merenduse kui tervikule vajalike otsuste, määruste ja seaduste eelnõud. Ellu viiks komisjon need eelnõud peaministri korraldusel valitsuse istungite kaudu. Kuid nüüd juba ilma, et asjast kaugel valitsuse liikmed peaksid merenduse küsimuste lahendamiseks liigselt aega ja energiat raiskama. Analoogselt tegutseb mõne aasta eest loodud merenduskolleegium Venemaal.

Et valitsuskomisjoni töö oleks kiire ja efektiivne ning selles võetaks arvesse merendusringkondade arvamusi ja ettepanekuid, on talle vaja toeks kompetentset organit, mis varustaks komisjoni vajaliku informatsiooni ja uuringutega, koguks kokku ja üldistaks merendusringkondade ja ettevõtete arvamused ning valmistaks ette asjatundlike otsuste ja õigusaktide eelnõud. Selleks on vaja Eestis luua majanduslikult iseseisev mittetulunduslik merenduse arendamise instituut ja selle juurde valitsuskomisjoni ekspertide grupp.

Instituudi põhiline ülesanne peaks olema Eesti merenduspoliitika probleemide läbitöötamine, arvamuste kogumine ja üldistamine ning konkreetsete soovituste esitamine Eesti merenduse kui terviku arendamiseks, sealhulgas õigusaktide eelnõude ettevalmistamine. Instituut peaks teostama ka muid, peamiselt majandus-, juhtimis- ning õigusalaseid uurimistöid. Instituuti peaks rahastama riiklike ülesannete täitmise osas valitsus ja muus osas need merendusringkonnad, kes on huvitatud konkreetsete probleemide lahendamisest.

Autor: Heino Levald