Metallitööstus harjus turumajanduse tuultega suurema traagikata

Tuleb tunnistada, et rasketööstus, samuti aparaadiehitus, oli N. Liidus prioriteetne tööstusharu ning võis uhkeldada suhteliselt moodsate seadmetega. Mitmed tehased, näiteks tänased AS Balti ES Narvas, AS Dvigatel Tallinnas, AS Tarkon Tartus ja AS VGT Võrus, olid ainsad omataolised Nõukogude Liidus ? kui piiri taga hakkama ei saadud, tuldi siia. Loomulikult andsid olulise panuse sõjatööstuse tellimused. Lõpptulemus oli see, et põhiliselt jäid nendele ettevõtetele nõukogudeaegsed, kuid esialgu veel konkurentsivõimelised tootmisvahendid alles. Iseseisvumise järel kujutasid need endast soodsat stardiplatvormi. Samas, puidu- või toiduainetööstus pidi ajaga kaasas käimiseks asuma tootmisliine välja vahetama. Eelisseisus olid muidugi ettevõtted, mis õnnestus erastada tervikvarana (AS BLRT, AS Balti ES, endised Eesti Põllumajandustehnika tehased) ning mida seetõttu ei oodanud ees vääramatu ja sageli kontrollimatu killustumine.

Muidugi oli ka kiiresti kõrbenud rasketööstusettevõtteid. Nii sai selgeks, et Tallinna sadamas tegutsenud ja juba Peeter I asutatud laevaehitusettevõte Talrand ei suuda konkurentsis püsida, ning see likvideeriti. Kord juba seiskunud tootmist on keeruline taas elule aidata, vaid minimaalse võimsusega töötavaid seadmeid ootab lõpuks ikkagi vanarauaks müümine.