Ain Alvela • 18. november 2003 kell 22:00

Metallitööstus harjus turumajanduse tuultega suurema traagikata

Masinaehitus ja rasketööstus tervikuna elas Eesti taasiseseisvumise ja sellele järgnenud ülemineku turumajandusele teiste tööstusvaldkonna ettevõtetega võrreldes üle suhteliselt valutult.

Liiast oleks rääkida Eestist kui arenenud rasketööstuse mainega riigist, kuigi metallitööstuse üldine areng kulgeb ülesmäge. Metallitootmine ei ole enam sõltuvuses maagi, kaevanduste ja metallurgia olemasolust, samuti ei kujuta endast probleemi transport. Nii kiratsevad juba aastaid Rootsi rauamaardlad, sealse metallurgia tarbeks aga tuuakse maaki Lõuna-Ameerikast, sest see maak, mis rootslastel oma jalge all, on kallim. Dvigatelis valmistati aastaid Saksamaa suhkrutööstusele Euroopa suurimaid, neljameetrise läbimõõduga üle kümne meetri pikkuseid pöörlevaid trumleid, mis oli tarvis ühes tükis kohale vedada.

Paljudel tolleaegsetel ettevõtetel oli ka see eelis, et omati otseseid välissidemeid. Nii võib Balti Laevaremonditehase (BLRT) edu alustalaks pidada kogemust ja sidemeid ? välisriikide laevu remonditi juba nõukogude ajal, välisriikidega otsesuhtlemise kogemus tõusis muutuste keerises väga hinda.

Tuleb tunnistada, et rasketööstus, samuti aparaadiehitus, oli N. Liidus prioriteetne tööstusharu ning võis uhkeldada suhteliselt moodsate seadmetega. Mitmed tehased, näiteks tänased AS Balti ES Narvas, AS Dvigatel Tallinnas, AS Tarkon Tartus ja AS VGT Võrus, olid ainsad omataolised Nõukogude Liidus ? kui piiri taga hakkama ei saadud, tuldi siia. Loomulikult andsid olulise panuse sõjatööstuse tellimused. Lõpptulemus oli see, et põhiliselt jäid nendele ettevõtetele nõukogudeaegsed, kuid esialgu veel konkurentsivõimelised tootmisvahendid alles. Iseseisvumise järel kujutasid need endast soodsat stardiplatvormi. Samas, puidu- või toiduainetööstus pidi ajaga kaasas käimiseks asuma tootmisliine välja vahetama. Eelisseisus olid muidugi ettevõtted, mis õnnestus erastada tervikvarana (AS BLRT, AS Balti ES, endised Eesti Põllumajandustehnika tehased) ning mida seetõttu ei oodanud ees vääramatu ja sageli kontrollimatu killustumine.

Muidugi oli ka kiiresti kõrbenud rasketööstusettevõtteid. Nii sai selgeks, et Tallinna sadamas tegutsenud ja juba Peeter I asutatud laevaehitusettevõte Talrand ei suuda konkurentsis püsida, ning see likvideeriti. Kord juba seiskunud tootmist on keeruline taas elule aidata, vaid minimaalse võimsusega töötavaid seadmeid ootab lõpuks ikkagi vanarauaks müümine.

Hetkel kuum