Volikogus on praegu menetlemisel 2004. aasta eelarve. Kuid eelarve ei ole nagu tavaliselt kassapõhine, vaid hoopis tekkepõhine. See tähendab, et kui enne sai teha kulutusi ainult siis, kui kassasse oli laekunud raha, siis nüüd saab võtta kohustusi ka siis, kui kassas raha ei ole. Maksma ei pea sellel aastal, vaid maksmise võib lükata ka järgmisesse aastasse. Tulude osas on efekt sama: linn saab näidata tulusid juba lepingu sõlmimisel, mitte nii nagu praegu ? siis, kui raha on kassasse laekunud.

Sellest tulenevalt võib tekkida näiteks situatsioon, kus sõlmitakse leping suure kinnisvaraobjekti müügiks (nt Linnahall), millest saadav tulu on umbes 150 miljonit. Tekkepõhiselt on nüüd linnal 150 miljonit krooni. Järelikult võib sõlmida lepingu mingi töö ostmiseks selle summa piires. Sõlmitakse lepingud. Kuid siis selgub, et kinnisvaraobjekti ostjal ei ole hetkel raha tasuda, samas on ehitajad juba alustanud mingi linnaobjekti ehitamist. Mis siis saab? Ei saagi midagi muud, kui linna poolt lükatakse maksmine edasi seniks, kuni raha lõpuks reaalselt tekib, näiteks järgmisesse aastasse. Selline käitumine aga vähendab iga järgneva aasta investeerimisvõimalust ja muudab linna nõrgaks ning võib viia pankrotini.

Hea on siinjuures tuua kohe näide 2002. ja 2003. aastal toimunust ning 2004. aasta eelarvest. Nagu teada, oli linnal juba 2002. aastal alalaekumine ning sisuliselt negatiivne tulemus. Kuna see negatiivne tulemus oli ?ainult? mõnikümmend miljonit, siis 4,5-miljardilise käibe juures oli võimalik see ära peita. 2003. aastal oli aga negatiivne tulemus juba nii suur, et seda ei olnud võimalik enam peita ? miinus ulatus üle 300 miljoni. Sellest tingituna koostati negatiivne lisaeelarve, kus linna kulusid kärbiti umbes 40 miljonit ja lisalaenu võeti 150 miljonit, mis teeb kokku ligi 200 miljonit krooni. Ülejäänud arvete, mida oli umbes 100 miljoni eest, maksmine lükati seadusevastaselt edasi 2004. aastasse.

Negatiivse lisaeelarvega oli kaasas ka linna kohustuste tabel, kus oli kirjas, et 2004. aastal peab linn maksma tagasi 316 miljonit krooni, kusjuures seal ei olnud kajastatud 150 miljonit lisakohustust, mis võeti peale dokumendi koostamist. Kui me aga lööme lahti 2004. aasta tekkepõhise eelarve rahavoogude plaani, näeme, et 466 miljoni asemel on seal laenude tagasimaksmiseks märgitud ainult 166 miljonit. Siinjuures peame arvestama, et 2004 tuleb veel tasuda umbes 100 miljonit 2003. aastast maksmata jäänud arveid ja 150 miljonit kiirlaenu.

Seega saame ütelda, et linn ei kavatse järgmisel aastal üldse laene tagasi maksta, vaid lükkab need edasi 2005. ja 2006. aastasse. 8. detsembri Äripäevast loeme aga seda, kuidas linnaisad rikastuvad korruptiivsete tehingutega pensionäride ja kodutute arvel. See on lihtsalt jäle.

Olukorras, kus linn on suurtes makseraskustes, peab keskenduma põhilisele ehk asjadele, milleta linn kuidagi eksisteerida ei saa, ja unustama silmaklappidega valimislubaduste täitmine iga hinnaga. Planeerimissuutmatus lööb praeguse linnavalitsuse puhul välja igast küljest, kuhu aga oskad vaadata.

Muide, tekkepõhist eelarvet saab kinnitada ainult koos bilansiga, et saaks aru, mida tegelikult kinnitatakse. Bilansi olemasolu vajadus lähtub ka heast raamatupidamistavast. Kui seda eelarve juurde ei esitata, pole võimalik ka eelarvet menetleda. Samuti peab ühelt eelarvesüsteemilt teisele üleminekul olema võrdlev analüüs sellest, kuidas liiguvad read ühest eelarvesüsteemist teise.

Kui neid dokumente ei esitata, pole ka võimalik kinnitada linna eelarvet sellisel kujul, nagu selle on praegu esitanud linnavalitsus. Vägisi jääb mulje, et linnavolinikke tahetakse petta. Samuti varjatakse kiivalt linna tegelikku finantsolukorda. Kõige drastilisem on aga see, et ega linnavalitsus ise ka ei tea, kui palju on linnal tegelikult võetud kohustusi.

Kui linnavalitsus jätkab oma tegevust nagu see on senini toimunud, siis varsti võivad Haapsalu ja Tartu raha kokku panna ja osta pankrotipesast välja ühe linna, mis tahtis kandideerida Euroopa Liidu kultuuripealinnaks.

Autor: Kaupo Reede