Uudised
Liina Leiten
12. jaanuar 2004 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Riputiidee on pärit lapsepõlvest

Esimene koht, kuhu Johannes Sirel oma ajaleheriputeid pakkus, oli 1990. aastate teises pooles Tartus avatud pubi Krooks. Varem oli Sirel selliseid riputeid kaasajal näinud vaid Hellas Hundis, ehkki tema sõnul olid need seal imelikud ja viletsad.

Pärast seda, kui Krooksu pubi peremeestega käed said löödud, läks Sirel oma toodangut pakkuma ka Hella Hunti. ?Need tellisid siis ka minult korraliku komplekti,? meenutab Sirel.

Kaks edukat tehingut andis julguse mõelda, et ajalehed ja sellised riputid võiksid olla kõikides kõrtsides ja kohvikutes, kus näiteks kedagi oodates mõnus lehte lugeda. ?Filmides võis ju ikka näha, kuidas välismaal inimesed kohvikutes ajalehti loevad,? võrdleb Sirel. ?Nii sattusingi pisikese ni?i peale,? lisab ta.

Kui 1996. aastal riputiäri käima läks, käis Sirel oma tootenäidistega läbi peaaegu kõik uued kõrtsid ja kohvikud. Nüüd tekib uusi kohti tunduvalt vähem kui aastaid tagasi, ent süsteem on sisse töötatud ning seetõttu peavalu vähem.

?Mõnikord astun uude kohta sisse ja näen, et neil on riputid juba olemas ? ja minu omad, mitte konkurendi,? räägib Sirel. Sellisel moel jõuavad ajalehehoidjad kohvikusse või pubisse mõnest teisest söögikohast, kes tegevuse lõpetab ning inventaari ära müüb.

Sisse astub Sirel ka vanade tuttavate juurde. ?Käin ja vaatan, kuidas kohtadel läheb, mõnes istun,? räägib Sirel. ?Kui näen seinal konkurendi riputit, siis sinna ei taha jääda, siis läheb kohvi isu ära.?

Ainsa teadaoleva konkurendiga Sirelil sõbralikke suhteid ei ole. ?Konkurent teeb meelehärmi ? ta teeb odavamalt ja labasemalt,? kõlab Sireli otsekohene arvamus.

Sirel on riputeid pakkunud ka juuksuri- ja ilusalongidele, kuid erinevalt poole sajandi tagusest ajast pole need tänapäeval kaubaks läinud. ?Ükski juuksur pole võtnud,? tõdeb ta, ?ja nii vedelevad ilusalongides ajakirjad laual.?

Osta ei taha ajalehehoidjaid ka maakõrtsid. ?Nad ütlevad, et meil on inimesed, kes lehti ei loe,? lausub Sirel, pidades sellist seisukohta üleolevaks suhtumiseks oma klientidesse. ?Maainimene tahab just tasuta lehte lugeda,? arvab ta. ?12 krooni leht kioskist ? see on maainimesele luksus, selle eest saab mees pudeli õlut.?

Ajaleheriputeid näeb Johannes Sirel sobivat ka paljude ettevõtete firmakingitusteks. Mitmed suured ajalehed on Sireli kliendid.

Nüüd teeb Johannes Sirel näidisriputit Saku Õlletehasele. ?Kui see neile meeldib, saavad nad seda oma klientidele reklaamkaubana pakkuda,? loodab Sirel pisut suuremale tellimusele.

Et Eesti turg on liiga väike, siis on Sirel pilgu naaberriikidesse suunanud. ?Üks aasta käisin ühe päeva Riias ja müüsin ära viis komplekti ajalehehoidjaid,? meenutab Sirel.

Mullune retk Riiga läks aga aia taha. ?Võtsin kaasa portsu komplekte, kuid need Läti lehtedele ei sobinud, kuna seal on kasutuses suur formaat erinevalt meie tabloidformaadist,? selgitab ta. ?Et Riias kaasas olnud pulgad olid lühikesed, siis tulin sama tolalt tagasi.?

Samasuguse proovireisijana on Johannes Sirel mitu korda ka Helsingis käinud. ?Esimest korda tegin tiiru ära ja kohe sain kraamist lahti,? sõnab Sirel. ?Ühte väikesesse kohvikusse sadama lähedal tegin ka eritellimusega riputi ? kohviku oma logoga.?

Jonni Sirel ei jäta ning õige pea plaanib ta taas piiri taha minna. ?Riias vaatasin sealset arhitektuuri ja ruumide kujundust ning tekis visioon, millised ajalehehoidjad võiksid sinna sobida,? kirjeldab Sirel. ?Mõtlesin välja uue disaini ? klassikalise ja efektse.?

Joonprojekt, Priit Põldme, sisearhitekt:

Johannes Sireli ajalehehoidjad on küll pubilikud, kuid üheülbalised ja seetõttu mõnda kohta suhteliselt sobimatud ? ei haaku ümbritseva interjööriga. Kahjuks ei ole nii, et riputeid on näiteks kümnes variandis ? Pegasuses kandilised, teises kohas teistsugused jne.

Mäletan, et Olümpia hotelli teisel korrusel olid kunagi täiesti teist tüüpi ajalehehoidjad. Johannes Sireli omad aga erinevad peamiselt vaid värvi poolest.

Samas, nõudlust ajaleheriputite järele on ja vajalikud on nad ka ? kohvikutes loetakse lehti palju. Ja ega neid keegi eriti teha ei taha, lihtsad ja suhteliselt odavad asjad , aga sisse tuua oleks neid jälle liiga kallis.

Kaika eelis on seegi, et lehte ei varastata siis nii kergesti ära. Mõnikord on sisearhitektid ise kujundanud ajalehehoidja aluse ja Sireli käest tellinud vaid pulgad.